Avaleht Koerainimesed Arvamus Kuulekad koerad ja kass-isiksused

Kuulekad koerad ja kass-isiksused

0
856

Kui olin 3- või 4-aastane, oli meiegi peres koer. Väiksemat sorti must segavereline krants, keda Mukiks kutsusime, kelle lehviksabaga liputamine siiani meenub ja kelle kuri naabrinaine Mari varsti ära mürgitas.

Teismelisena kinkis pinginaaber mulle sünnipäevaks siiami kassi poja, aga poole aasta vanusena ei hakanud ta miskipärast enam sööma ning et mitte looma hääbumist jõuetult pealt vaadata, palusin isa ta ära viia. Kuhu, ei tea ma siiani.

Samas olin alati imetluse ja kadedusega jälginud koeraomanikke, sest kui hea mulje jätab ümbritsevatele hästi kasvatatud koer! Mitte see peni, kes peremeest õues jalutades enda järel tirib ja silmnähtava põhjuseta või igavusest haugub, vaid kes kuulekalt omaniku kõrval kõnnib ning tema soove või käsklusi väärikalt, mitte lipitsedes täidab.

Aga minu meelest on sellised hea kasvatuse saanud koerad ja nende omanikud pigem haruldased juhtumid kui reeglid ning ilmselt sõltub koera intelligentsus ja väärikus suuresti ka tõust. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas ühes lehetoimetuses kolleegi labrador iga tunni tagant kabinettides auringe tegi, õigemini prügikastide sisu revideeris, ehkki näljas teda ei peetud. Taevas halasta!

Aga minu meelest on sellised hea kasvatuse saanud koerad ja nende omanikud pigem haruldased juhtumid kui reeglid ning ilmselt sõltub koera intelligentsus ja väärikus suuresti ka tõust.

Aga minu meelest on sellised hea kasvatuse saanud koerad ja nende omanikud pigem haruldased juhtumid kui reeglid ning ilmselt sõltub koera intelligentsus ja väärikus suuresti ka tõust. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas ühes lehetoimetuses kolleegi labrador iga tunni tagant kabinettides auringe tegi, õigemini prügikastide sisu revideeris, ehkki näljas teda ei peetud. Taevas halasta!

Kogu lugupidamise juures koerte ja nende omanike vastu pean siiski nentima, et just peremehe ennastsalgav ümmardamine, talle tingimusteta allumine, ükskõik milliste soovide ja käskude vastuvaidlematu täitmine ning oma mina mahasurumine, täpsemalt väljendudes orjameelsus on need omadused, mis mind koerte juures kõige vähem võluvad. Lisaks veel need tüütud igapäevased õues pissitamised ja kakatamised, mis ei lase peremehel ööpäevakski looma omapead jätta.

Kuhu jäävad koerte oma arvamus, vaba valik, sõltumatus, iseteadvus, iseseisvus, enesest lugupidamine, väärikus, ise hakkama saamine? Kassidel on kõik need omadused olemas ja see neist kass-isiksused teebki. Just peremees peab enne vastuarmastuse saamist kassi lugupidamise ära teenima. Ning see ei jää tulemata – kass juba oskab seda väljendada ning mis võiks olla meeldivam, kui sulle armastust käskimata ja omaalgatuslikult avaldatakse.

Pätt-Pärdik aka Giuseppe, kelles on ka koeralikke jooni, mis tulevad tema loomulikust intelligentsist, mitte pingsast õppetööst. Foto: Verni Leivak

Täiskasvanuna pean juba teist kassi. Viimase, musta emase, leidsin mõne aasta eest keset pilkast ööd Tallinnast Tatari tänavalt, kui see väga väikest kasvu kassike näljasena hamburgerite ümber olnud paberpakenditelt kastmejääke limpsis. Arvasin, et ta on kassipoeg, aga loomaarst pakkus, et võis olla aastane. Ilmselt oli ta oma elu eest pidanud ka koertega võitlema, millest annavad siiani tunnistust paljud hambaarmid tema turjal, aga ka poolik kihv ning võitluste käigus ühest kõrvast välja küünistatud või hammustatud tükk. Üllatusena lasi kass meelsasti end kaasa võtta ning tänulikumat ja toredamat looma on võimatu ette kujutada.

Muide, ka temas on koeralikke jooni, aga need tulevad tema loomulikust intelligentsist, mitte pingsast õppetööst: võõraid ta ei salli ja võõraste pakutud toitu, ükskõik millist hõrgutist ei pakutaks, ei võta ta suu sissegi. Aastate jooksul pole ta tuppa tekitanud ainsatki loiku, kraabib vaid kraapimispuud, lakub tänumeeles käsi, magab voodis minu pea juures ja nurrub vahel nii, et maja kajab.

 

 

KOMMENTAARID PUUDUVAD