Koeraallergik ei pea alati koerast loobuma, on ka teisi võimalusi!

0
208
Varem tähendas koerallergia diagnoos ühte - koertest loobumise vajadust. Foto: Pixabay

Nii mõnigi koeraomanik on ühtäkki silmitsi olukorraga, kus mõnel pereliikmel, nt lapsel on diagnoositud allergia. Koera- ja/või kassiallergia. Mis nüüd edasi saab? Kas armsast lemmikloomast peab tõesti loobuma? Vanasti pidigi, eranditeta. Nüüd on allergiatestid ja diagnoosid täpsemad ning alati ei olegi ainus valik selle kurva asja juures koerast või kassist loobumine.

Birgiti lapsed on kasvanud üles koos koertega ja siiani ei näidanud ükski test, et ühel lastest oleks koeraallergia. Foto: erakogu

Sellisele järeldusele jõudis pärast esimest ehmatust ja paanikat ka Birgit (nimi toimetusele teada – toim), kelle üks lastest sai hiljaaeg diagnoosi – lapsel on tolmu-, kassi- ja koeraallergia. Birgiti peres on kaks last, kolm koera ja üks kass. Ning kõik pereliikmed, lapsed siis sealhulgas, on suured loomasõbrad. Ning loomulikult viis koertest ja kassist loobumise võimalik vajadus kogu pere endast välja. „Kogu meie pere on üdini koerainimesed, koerad on alati meie elus olnud ja me ei oskaks elada ilma nendeta,“ selgitas Birgit, miks loomadest loobumine oleks äärmiselt valulik. „Siirast rõõmu, mis koerad meile pakuvad, seda ei ole võimalik lihtsalt sõnadega kirjeldada. Meie arvates on lapsed, kes on kasvanud loomade keskel, kohe kindlasti tulevikus ka paremad inimesed.“

Koerainimeste jaoks ehmatav diagnoos

Birgit rääkis oma loo ka Etnomurile. Lootuses, et saab oma pere allergialugu jagades aidata ehk teisi koeraomanikke, kelle peres sama mure tekib. Birgit rõhutas enne loo rääkimist, et lemmikloomast loobumine ei ole alati lahendus. On teisigi variante, kuigi need on ehk kulukamad ja lapsevanemalt rohkem vaeva nõudvad. Kuid muidugi on lapse tervis ikkagi esikohal.

„Minu lapsele on tehtud allergiateste kolme ja kuue aastaselt ning mõlemal korral ei leitud mitte ühtegi allergeeni,“ jutustab Birgit. „Nüüd, 10-aastaselt tehti ka tavapärased testid käsivarrelt, mis ei näitanud mitte midagi.“ Kuna lapsel oli endiselt nina pidevalt kinni ning ka tugev köha, määras allergoloog lapsele vastava ravi. „Ravi meil toimis ilusti, hingamisnäitajad, mis tehti olid suurepärased,“ märkis Birgit.

Birgiti pere jaoks oleks loomadest loobumise vajadus äärmiselt valulik. Foto: erakogu

Kaks kuud pärast ravi võeti lapselt veel veeniveri, et ehk see näitab, mis lapsele vaevusi on tekitanud. Ja just veeniveri ehmatas vanemaid korralikult. „Veenivere vastused olid põrutavad,“ rääkis Birgit, „kassiallergia, koeraallergia, tolmulesta allergia.“ Sellist uudist ei taha ükski koeraomanik kuulda. Õnneks sattus Birgit asjaliku arsti juurde, kes sai koeraomikest pere murest aru. Birgit lapse tohter ei öelnud kohe, et ta peab lemmikloomadest loobuma. Pakkus uusi uuringuid ja soovitas nende vastuste saamiseni rahulikuks jääda.

„Arst saatis analüüsid veel edasi, et täpsemat infot saada,“ rääkis Birgit. Tema sõnul näitasid täpsustatud uuringud, et lapsel on kõige suurem allergia tolmulestale, järgmiseks on oma raskusastmelt kassi- ja siis alles koeraallergia. Birgit arutas koos arstiga, et kuidas edasi. Mida ta tegema peab, et laps oleks terve ja lemmikloomad ka ikka alles.

„Arst ütles, et kui lapsel oleks allergia ainult loomade vastu, siis tuleks väga mõelda nendest loobumise peale, või et loomad viibiksid vähe toas,“ meenutas Birgit arsti soovitusi. „Kuna aga tolmulestad on kodus nii või teisiti olemas, siis peab meie laps võtma ravimeid igal juhul võtma ning loomade suhtes tuleb otsida lahendusi, kuidas allergeene kodus vähendada,“ jätkas Birgit.

Loomade allergeene vähendavad vahendid

Birgit toob ka välja, mida konkreetselt peavad nemad nüüd kodus tegema. Tolmu vähendamiseks peab Birgiti pere muretsema HEPA filtriga tolmuimeja ja HEPA õhupuhastaja ning muutma ka oma kodu sisekujundust nii, et kodus oleks võimalikult vähe tekstiile ja mitte ühtegi vaipa. Lapse voodisse tuleb tal osta allergikutele mõeldud kattemadrats. Lisaks tuleb vanematel kodu väga sageli puhastada ning pesta põrandaid vähemalt kaks korda nädalas.

Kui saksa lambakoeri saab ka aedikus hoida, siis jorki õues pidamine ei ole võimalik. Esialgne lahendus on koera regulaarne kammimine ja erivahenditega puhastamine. Foto: erakogu

„Muud asjad, mis tulevad meie kodus kasutusele: allergeene vähendavad vahendid lemmikloomade puhastamiseks: Nillergen Cat kassi jaoks ja Nillergen Dog koerte tarvis,“ jätkas Birgit oma uue elukorralduse tutvustamist. Ta lisas, et koeri ja kassi tuleb nüüd kord nädalas ka õues kammida. Koertele tuleb osta furminaator ning suured koerad hakkavad edasipidi võimalikult palju õues olema, aga nad võivad siiski ka tuppa tulla. Lapse magamistuba on edaspidi muidugi täiesti koeravaba ruum. Birgitil on kaks saksa lambakoera ja väike Yorkshire terjer. Viimane ei saa õues kuidagi elada, tema jääb esialgu tuppa, aga sakslaste jaoks ehitatakse õue aedik ehk kennel.

„Sai vist kõik punktid siia kirja,“ jätkab Birgit. „Mis on põhiline, nii kui minu lapse puhul on näha, et tavapärased testid ei pruugi näidata allergiat ning et allergia võib tulla ükskõik kellel ja ükskõik mis vanuses,“ rõhutab Birgit. Ta lisas, et arst oli öelnud, et iga konkreetse koera ja kassi vastu ei pruugigi tema lapsel allergiat olla. „On võimalik, et meie lapsel ei olegi meie enda pere koerte vastu allergiat!“ oli Birgit lootusrikas. Ta lisas, et kuna allergiauudis on nende pere jaoks nii värske, siis nad alles hakkavad, samm-sammult, õppima sellega elama.

Elukorralduse muudatus võib, aga ei pruugi aidata

„Lapsel ravi toimib ja kui peaks miskit muutuma, siis peame kohe allergoloogi juurde tagasi minema,“ lisas Birgit. „Kui aga kõik toimib, siis teeme lapsele korra aastas uue kontrolli, kuna laps võib allergiast välja kasvada,“ oli Birgit lootusrikas. Ta kiitis ka oma lapse arsti, kes oli nii mõistev ja abivalmis. „Meie lapse allergoloog usub, et kui meie omalt poolt teeme kõik vajaliku, siis saame elada kõik koos ühe suure perena. Ja me ei pea oma koertest ja kassist loobuma.“

Meie lapse allergoloog usub, et kui meie omalt poolt teeme kõik vajaliku, siis saame elada kõik koos ühe suure perena.

Birgit rõhutas, et nende puhul on vara veel öelda, kas kõik ettevaatusabinõud ja elukorralduse muutus neid aitab. „Aga teeme ükskõik mida ja proovime ära kõik, mis võimalik,“ märkis Birgit. Tema sõnul oleks kõige lihtsam muidugi ju loomadest loobumine ning paljud pered ei teagi, et koeraallergiaga inimene saaks teatud juhtudel koera pidada. Birgit avaldas ka lootust, et ehk proovivad teisedki allergiadiagnoosiga pered erinevaid lahendusi. „Muidugi see kõik on kulukas, aga seda tuleb lõpuks võtta, kui uut elustiili,“ lisas Birgit. Ta märkis lõpetuseks veel, et tema laps oli väga kurb, et pere peab nii palju nüüd tema pärast oma eluviisi muutma. „Lohutasin siis teda sellega, et kogu meie perele on ju kasulikum, kui õhk, mida sisse hingame, on meie kodus puhtam,“ rääkis Birgit.

Usalda oma arsti!

Etnomuri rõhutab siinkohal, et Birgiti ja tema pere lugu ning tema kasutusele võetud lahendused ei pruugi sobida teistele peredele. Iga allergiajuhtum on eriline. Eelkõige tuleb  koeraomanikel ikkagi konsulteerida oma arstiga ning usaldada ja järgida arsti soovitusi.  Samas võib paljudele ehk abiks olla teadmine, et alati ei olegi ainus võimalik lahendus lemmikloomadest loobumine.

KOMMENTAAR: allergoloog koeraallergiast

Eesti Allergialiit MTÜ juhatuse liige, allergoloog dr Maie Laaniste:

„Täna on suhtumine lemmikloomade pidamisse allergiahaige kodus leebem, sest tõesti ei süvenda pidev kontakt kõigil haigetel haiguse kulgu. Miks see nii on ei osata veel seletada, sest igaühe reaktsioon pidevale kontaktile loomaga on erinev. Kindlasti on ka ravivõimalused oluliselt paranenud. Tugevamaks ärritajaks on looma sülg, kõõm ja eritised. Erinevusi erinevate tõugude vahel tegelikult ei ole, kuid parema taluvuse lood ongi seotud haige individuaalse reaktsioonivõimega. Ekslik on ka arvamus, et sage pesemine niisutab nahka, tegelikult hoopis kuivatab. Alati peaks kõik küsimused ja edasise ravitaktika läbi arutama raviva arstiga. Haigus võib süveneda ja kujuneda raskeks, eluaegseks, invaliidistavaks krooniliseks haiguseks. Kuna lemmikloom on pereliige, siis on loomulik, et temast loobuda on ülimalt raske.“