Tegu pole naljaga, Murid ja Krantsid saanuks sõjaeelsel kümnendil ehtsateks Eesti tõukoerteks. Sest Eesti põllumees vajas puhtatõulisi ja vastavate tööomadustega karja- ja valvekoeri.

Toonaste Põllutöökoja ja Eesti Lambakasvatajate Seltsi entusiastide eestvõtmisel jõuti vahetult enne juunipööret ka tegudele: valmis põllumajanduslike tarbekoerte ajutine aretuse eeskiri ning määrus. Tõupuhta talukoera aretus katkes nagu paljud muudki asjad 1940. aasta suvel. 

Selline võis välja näha vabariigi esimestel kümnenditel Eesti talule tüüpiline koer, keda tõukoeraks aretada sooviti. Foto: Illustratsioon, Pixabay

Muri ja Krantsi kui tõupuhtaks aretatava talukoera idee ise kerkis üles 1930-ndate alguses, mil marutaud oli Eestis võtnud epideemia mõõtmed ja koeri hukkus/hukati tuhandete kaupa. Sel perioodil oli ka kuritegevust palju ja tolleaegsed ajalehed olid täis teateid vargustest, röövidest ja isegi mõrvadest maapiirkondades. St et talud vajasid valvekoeri, kes pererahvast pättide eest hoiataksid.

Lisaks, 1929. aastal loodi Eesti Kennelklubi, mis hakkas korraldama olemasolevate tõukoerte aretust ja näitusi jms. Tõukoeri oli Eestis toona küllaga, kui uskuda selleaegseid ajalehti, kuid need olid peamiselt jahikoerad ja linnarahva käes olnud erinevad koeratõud. 1931. aastal loodi Põllutöökoda, mis ühendas endas suurtalude omanikke ning mis hakkas toetama mõned aastad varem loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi. Just viimane oli see asutus, mis talukoerte aretuse teema algatas ja sellega agaralt tegeles. 

Miks talunikud oma tõupuhast talukoera tahtsid

Talupere koos koeraga.
Fotograaf: teadmata / Allikas: Marko Mänd, Vanadpildid.net
Talupere koos koeraga.
Fotograaf: teadmata / Allikas: Marko Mänd, Vanadpildid.net
 
Detail fotost “Talupere koos koeraga”. Fotograaf: teadmata / Allikas: Marko Mänd, Vanadpildid.net

Noorel Eesti Vabariigil ei olnud oma koeratõugu sarnaselt soomlaste, sakslaste, brittide ja teiste iseseisvate riikidega ning ilmselgelt pidi ühel täieõiguslikul riigil olema oma koeratõug. Ju oli oma koeratõu olemasolu vajadus kinni ka rahvuslikus uhkuses. 1930-ndatel valitses arusaam, et Eesti jaoks on põllumajandus (ja talupidamine) väga oluline ning seega oli arendamist vääriv ka igasugune talumajandus, s.h siis peeti ka talukoera osaks põllumehele kasulikust varast.

Võib siiski vaid oletada, miks just talukoerale kui rahvuslikule koeratõu aretamisele keskenduti. Küsimus oli ilmselt meie ajaloos – maarahva koeri ehk siis taludes levinud koeri saanuks pidada ainsaks Eesti rahvale omaseks koeratüübiks. Mitte neid erinevaid jahi- ja ilukoeri, keda saksad varem mõisates pidasid ja aretasid ega ka linnarahva käes olnud koeri. Ju oli meie Muride ja Krantside aretajatel olemas info naaberriigist Soomest, kus samal perioodil kohalikke laplaste ning karjalaste karja- ja jahikoeri süsteemselt aretama asuti. Soomlaste eeskujule viitab ka üks 1933. aasta arvamuslugu ajalehes Kaja. Loe ka lugu “Miks Eestil oli vaja oma talukoera?”. 

Vajatakse 100 000 korralikku talukoera!

Arutelu talukoerte vajadusest algas tolleaegses ajakirjanduses 1933. aastal. 8. novembri ajalehes Kaja andis ajakirjanik Georg Milvere (pseudonüümi all G.A.E.) edasi kellegi Nurriku talu peremehe arutelu, et 100 000 Eesti talu vajaks korralikku talukoera. Ajaleht teatas, et: „Meie tallu oleks vaja niisugust koera, kes ei karda külma, kes ka talveti wõiks pakasega väljas magada, et ta erkjas oleks kuulma ja aru poolest ka mitte kõige tobedam. Ühtlasi peaks ta olema karjakoeraks.“.  Ning pahandati, et: „Igasuguste hõberebaste, nutriate ja wesirottide kaswandusi on meil asutatud, kuid korralikku talukoera kaswatusele pole seni ükski tulnud.“. Artiklist selgus, et kuna taludes ei armastada emaseid koeri, siis ongi „mõistlik talukoer“ täiesti välja surnud. Ning kutsutigi talurahvast üles talukoeri aretama.

“Meie tallu oleks waja niisugust koera, kes ei karda külma, kes ka talweti wõiks pakasega wäljas magada, et ta erkjas oleks kuulma ja aru poolest ka mitte kõige tobedam.” G.A.E.

Paar nädalat hiljem tõstatas Kaja teema uuesti, avaldades pseudonüümi A. L. all ajakirjanikust põllumehe Aleksander Lauriku seisukoha karja- ja õuekoerte aretuse vajalikkusest. Siin toodi välja, et meie ilmastikuga tuleks kõne alla ainult pikakarvalised koerad ning seega „luksuskoerad“ nagu buldogid, puudlid, verekoerad jt meile ei sobiks. „Eesti põllumehe koer olgu maameheliku «kasukaga”, kes kannatab wälja meie karmi talve, kes lepib põhust asemega, kes on truu ja koduhoidew, kes on tubli õuekoer ja ühtlasi ka hea karjakoer,“ märkis loo autor. Tema arvates sobiksid meile leonbergerid, spitsid ning saksa ja šoti lambakoerad, komodorid ja paksukarvalised pintšerid. Aleksander Laurik märkis: „Arwestanud koera tähtsusega põllumajanduses, on koera tõuparandus siiski niiwõrd tähtis, et Põllutöökoda peaks astuma koera tõuparanduses põllumehele appi. Eelarwe koostamisel ei tohiks koda peniküsimust unustada.”. Nagu näha visati talukoera aretusega tegelemise “kohustuse konti” muudkui Põllutöökoja poole. Koda ei võtnud siiski kohe vedu, kuigi muidu tegelesid nad põllumajanduse arendamise ja talude abistamisega üsna agaralt.

 

Pappa karjas ja talukoer Pikaveres 1934/1935.a.
Fotograaf: A.Käbi / Allikas: S.Aasumets, Vanadpildid.net

Missugune peab olema eeskujulik talukoer

Talukoera teema tõstatus uuesti juba 1934. aasta alguses, kui Eesti loomaarstiteaduse rajaja, professor Karl Saral talukoerte vajadusest ajakirjas Põllumajandus põhjalikult kirjutas ning hiljem, 28. jaanuaril Vanemuises koguni loengu „Missugune peab olema eeskujulik talukoer“ pidas. Mida siis professor Karl Saral talukoerte aretusest arvas.

Detail pildist Pappa karjas ja talukoer Pikaveres 1934/1935.a.
Fotograaf: A.Käbi / Allikas: S.Aasumets, Vanadpildid.net

Saral märkis ajalehes Tapa Sõnumid, et kahjuks Eestis erilist talukoera tõugu ei ole, kuigi leidub häid õuekoeri, kes on aga segatud erinevate tõugudega. Saral uskus alguses, et välismaalt pole vaja tõukoeri sisse tuua, sest neist koertest, kes vastavad talukoera nõuetele saab välja arendada meie taluoludele sobiva koera. Saral selgitas: “Kuidas seda teha? Teoreetiliselt oleks see üsna lihtne: meie otsime enam-wähem ühetüübilised head talukoerad nii ühest kui teisest soost wälja, paaritame neid ja saame enamwähem vanemate heade omadustega koeri.”. Saral tõdes siiski, et praktikas see nii lihtne siiski pole. Karl Saral hoiatas, et jahikoerte – hagija või linnukoera ning talukoera ristsugutised ei sobi oma omadustelt kuidagi talukoeraks. Vanu fotosid (vaata galeriid) vaadates näeb aga peamiselt just neid jahi-talukoera segusid ning hundikoeri. Saral kirjeldas tüüpilist talukoera, keda maal kohata võis. Need olnud keskmise suurusega, küllalt pika karva ja kähara sabaga koerad, kes sarnased siberi laikale. “Nimetatud tüüp näib wäga kohane olevat meie talukoeraks,” leidis Saral. 

Detail pildist Aavere inimesed ja hundikoerad. Fotograaf: A.Käbi / Allikas: Riina Mets, Vanadpildid.net

Segaverelised hundikoerad oli samuti toona taludes populaarsed. Saral välistas siiski ka hundikoerad, kuna nad olla meil tigedaks arenenud. Seevastu laika-sugused vastanud just nõuetele: “Kuna aga eelpool nimetatud siberi laika sarnane talukoera tüüp sellepoolest parem on, et ta ühtegi kõrwalametit ei pea, on awameelne ja kipub suure larina ja haukumisega wõõra kallale, magab lumehangel ja kuuleb kõik, mis sünnib talu õues,” selgitas Saral ja lisas, et: “Minu arwates peaks seda tüüpi koera hakkama aretama meie talukoera tõuks, kes wastupanew igale ilmastikule ja wähenõudlik toidus ning ei tarwita erilist wäljaõpetamist. Metslinde ja loomi tagaajama ei lähe seesugune koer ka mitte.” Laika-tüüpi koeri ei pidanud sobivaks talukoeraks aga Tallinna Kennelklubi juhatuse liige Artur Limberg, kuna laika olla “täieline jahikoer“. Lindberg leidis, et sobilikum oleks talukoeraks hoopis puhtatõuline saksa lambakoer. “Weel parem oleks karjakoeraks Šoti kollie, kes on maailma kuulsusega. Kuid selle tõttu maksab ta ka pöörast hinda, 3000-4000 krooni koer,” märkis Lindberg ajalehes Kaja 1. juunil 1934. Kennelklubi seisukohti talukoerte aretuse osas vanades ajalehtedest eriti ei leia, eriti pärast seda, kui Artur Limberg ootamatult 1935. a suri. 

Lugu jätkub galerii järel! 

Laikatüüpi koer – igivana Eesti koeratõug

“Neid leidub ju Põhjamaadel igalpool, ning Abja ja Penuja pool olen ma näinud kaunis puhtalt läbiaretatud laikataolisi õuekoeri.“ K.A.Hindrey

Talukoerte aretamise eestkõnelejatega liitus 1934. aasta suvel ka kirjanik ja ajakirjanik Karl August Hindrey. Tema  toetas Karl Sarali laikataolise talukoera ideed. Hindrey kirjeldas Eestile omast ajaloolist koeratüüpi ning märkis, et need on sarnased teistele Põhjamaade koeratõugudele. 1. juuli Päewalehe artiklis „Tulevane talukoer“ väitis Hindrey, et: „Neid leidub ju Põhjamaadel igalpool, ning Abja ja Penuja pool olen ma näinud kaunis puhtalt läbiaretatud laikataolisi õuekoeri.“ Hindrey selgitas, et: „See on igiwana tõug, ning arwata on, et ta meie esiwanemate ammuseks jahikaaslaseks kui ka wahikoeraks oli. Selle tõu sekka kuuluvad laplaste koerad, Rootsi põdrakoer, Islandi, Gröönimaa ja teised polaarkoerad. Tema aretamine puhtaks ja wäärtuslikuks tõuks oleks juba seepärast tõepoolest kasulikuks ülesandeks, et ta klimaatiliselt hallidest aegadest saadik meil on kohanenud.“.

Andrese talu laudaehitus Tõiveres, Põltsamaa kihelkonnas 1932. a: pererahvas ja ehitajad koos kahe talukoeraga.  Fotograaf teadmata / Allikas: Arno Kull, Vanadpildid.net
Andrese talu laudaehitus Tõiveres, Põltsamaa kihelkonnas 1932. a: pererahvas ja ehitajad koos kahe talukoeraga.
Fotograaf teadmata / Allikas: Arno Kull, Vanadpildid.net

Hindrey arvas, et laikataolist talukoera saaks aretada nii, et tema jahiomadused kaoksid ning tõi taas näiteks Põhjamaad, kus laikad polevatki jahikoerad: „Polaarlaikad on selle eest sõidukoerad, kes weavad saane, eskimokoerad ei saagi jahikoerteks areneda, sest et seal küttimiseks loomi suurt ei ole. Ja nõnda ei tarwitse ka meie laikataolised jahikoerteks saada, waid seda instinkti võib neilt isegi suuremal või wähemal määral õige suguwaliku kaudu wälja ja waikseks aretada.“ 

“Kisategemiseks öösel waraste wastu aitawad ka wäikesed atsakad spitzid ja sakutavad tarbekorral üsna innukalt wõõraid pükse.” K.A.Hindrey

Eesti aladele tüüpilisest talukoerast rääkides osutas Hindrey veel ühele vanale koeratõule – spitsile: “Kuid meil on ju veel teine põline, wast weel wanem koeratõug olemas, kuigi juba ammu segatud ja waevalt veel ära tunda: turwas-spitzide järeltulija. Puhtalt leiame seda järeltulijat wälismailt sissetoodud (enamasti walgete) spitzide näol.“.  Hindrey arvates sobiks ka see koer talukoeraks, kuna ta on „walvas, erk, mitte suur ja paksu karwaga“. Šoti lambakoera osas oli Hindrey kahtlev, sest need olla pika karvaga, mis vajaks sugemist (mis on tülikas) ning nad olla ka närvilised ja liiga suured. „Kisategemiseks öösel waraste wastu aitawad ka wäikesed atsakad spitzid ja sakutavad tarbekorral üsna innukalt wõõraid pükse. Ning nõndapalju, kui meil loomakarjatamist vaja, toimetaksid nemadki, sest tark koer, üldse tõukoer, õpib kõike kergelt, kui on waid õpetajaid,“ kirjutas Hindrey. 

(Maa)vanaema ja kaks talukoera.
Fotograaf: teadmata / Allikas: Tarmo Kolk, Vanadpildid.net

Marutaud tegi külad koertest tühjaks

Samal aastal hakkas marutaud Eestis taas laialt levima, mistõttu suri ise või tapeti, sõna otseses mõttes tuhandeid koeri. Koos sellega hävis (hävitati) tuhandeid maal elavaid karja- ja õuekoeri. 1. juuni Kajas muretsetaksegi, et marutaud on idapoolsed Eesti külad koertest pea tühjaks teinud. Lisaks leidis Kaja, et loomakarjatamisel on talukoera üha vähem vaja, sest karju peetakse üha rohkem tarastatud kultuurkarjamaadel ning et talukoera ülesandeks oleks peamiselt ikka valvuri amet. Kaja tsiteeris taas prof Karl Saralit, kes olla öelnud, et õuekoeral peaks olema vaid üks amet: “Et õuekoeral talus on oma ülesanne täpselt täita eriti öösiti, siis peab temale päewaaeg puhkuseks olema /…/.”.

Talukoer Umbusi-Kablaküla kartulikoorijatega
Detail pildist Karulikoorijad Umbusil koos 4 koeraga. Fotograaf: Lydia Meister /Allikas: Marko Mänd, Vanadpildid.net

12. juuni Päewalehes muretses Karl August Hindrey artiklis „Koerataud ja koeratõug“, et põllumehed ei pea koerte tõuaretust vajalikuks. „Kunas jõuab meie talupoeg nõnda kaugele, et ta sihikindlalt hakkab koerte teatawaid omadusi edasi arendama kuni wälja puhta tunnusega tõuni?“ küsis kirjanik. Hindrey nentis samas, et kuigi jahikoerte osas miskit liigub on: „jaht on meil ikkagi kõrwalisemaks alaks. Maa ise tarwitab karja- ja wahikoera.”. Hindrey pakkus, et talukoerte puhul tuleks ära määrata ka nende kõrgus nagu seda jahikoerte puhul tehti, sest suuri koeri polevat meil vaja: „Karujahti nendega ju ei peeta. Nii siis tuleks tõugude kohta selgusele jõuda. Neid tarbekorral ise arendada. Ja siis astugu määrustikud jõusse.“. Hindrey arvates võinuks koertemaks tõukoerte aretusel abiks olla ning tõukoerad võiksid siis maksuvabad olla. Hindrey oli ka seisukohal, et riik peaks talukoera tõuaretusega tegelema. „Eraalgatus üksi siin aga palju ei aitaks. Huvi ja ideede korral kuuluks küsimus põllutööministeeriumi alla,” leidis Hindrey. 

Pean siin märkima, et koertemaksu dekreet oli äsja vastu võetud ja koeramaks (ning kohustus koeri registreerida) hakkas kehtima 1. juulist 1934. Maksu alt vabad olid maapiirkondades üks tarbekoer majapidamise kohta. Tõukoertele ja linnakoertele aga erandeid ei tehtud.  

J.Ottas oma kolliga, Allikas Imbi Tehveri erakogu
J.Ottas oma koolitatud kolliga. Allikas: Imbi Tehveri erakogu

Lambakasvatajate esimesed koolitatud Šoti lambakoerad 

Detail pildist J.Ottas oma koolitatud kolliga. Allikas: Imbi Tehveri erakogu

Jõukamad lambakasvatajad riigipoolset sekkumist ära ootama ei hakanud. 12. oktoobril 1934 toodi koos hirm-peente tõulammastega Eestisse ka esimesed neli, üks emane ja kolm isast, koolitatud šoti lambakoera ehk kollit. (Vaata ka ülalolevat fotot: see on originaalpilt neistsamadest Eestisse toodud kollidest koos nende maaletooja Georg (Jüri) Ottasega. Pane tähele, et pildil olev koer sarnaneb pigem praegusele borderkollile, mitte šoti lambakoerale.) Nende kollide tarkust esitleti koos imporditud lambatõugudega Kadrioru näituseväljakul nii ajakirjanikele kui ka põllutöö- ja majandusministrile ning lambakasvatuse eriteadlastele.

Šoti lambakoerte „maaletoojateks“ olid Vastse-Kuuste Villemi talu peremees ja Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuse liige Georg (Jüri) Ottas ning agronoom ja seltsi sekretär Kristjan Jaama. Olgu märgitud, et šoti lambakoeri liikus Eestis ennegi, kuid need olid peamiselt linnarahva käes ja ilmselt ka karjaajamiseks koolitamata. 13. oktoobri Päewalehes on uhked pildid Ottasest ja tema tarkadest kollidest. Ajaleht märkis, et lambakasvatuse edendamisel tuleb põllumehel ka mõelda ka kohase lambakoera soetamisele. „Meie praegune karjakrants selleks ei kõlbavat, olevat liig rumal,“ kirjutas Päewaleht.

On märkimisväärne, et Eestisse toodi juba väljaõpetatud koerad, keda siis Georg Ottas mingi kohaliku emase karjakoeraga aretama hakkas. Olgu etteruttavalt öeldud, et ilmselt just tänu nendele neljale 1934. aasta sügisel toodud kollile jõutigi neli aastat hiljem otsusele, et Eestis hakatakse oma karjakoeratõugu (Krantsi) aretama just kolli abil. Otsust mõjutas seegi, et 1938. aasta kevadeks oli neid kolli ja kohalike karjakoerte järglasi juba 6-7 majapidamises. Lisaks Ottasele aretas kollide abil tõupuhtaid Eesti karjakoeri ka Pärivere taluperemees J. (Johan?) Hansen. Maarahva ajalehe Maa Hääl andmetel oli 1938. aasta kevadel nende kutsikate järjekorras üle paarisaja põllumehe! Kutsikate hind olnud kah krõbe – 50 kuni 100 krooni paarist, olenevalt siis koera headusest ja koolitusest. Võrdluseks, toona maksis hea hobune 700-1000 krooni, linnaametniku kuupalk oli umbes 75-100 krooni ning  meessoost talutöölise aastapalk oli ca 38-40 krooni kuus.

Lehmalüps Järvamaal Rõhul ja talukoer. Fotograaf: teadmata / Allikas: Ülle Kutti, Vanadpildid.net
Lehmalüps Järvamaal Rõhul ja talukoer.
Fotograaf: teadmata / Allikas: Ülle Kutti, Vanadpildid.net

Talukoera aretamise dokumentatsioon kadunud

Pärast kollide maaletoomist oli mõnda aega talukoera aretuse osas vaikus. Või vähemalt ei pidanud ajalehed talukoerast kirjutamist oluliseks. Talukoertest hakati taas kirjutama alles 1936. aasta lõpus. Siinkohal peab märkima, et infot talukoerte aretuse kohta leiabki peamiselt sõjaeelsest ajakirjandusest. Põllutöökoja ja Eesti Lambakasvatajate Seltsi vastavaid dokumente vähemalt veebist ei leia. Põhjuseks ilmselt see, et esiteks likvideeriti koda koos allasutustega kohe pärast juunipööret 1940. aastal ning mitmed talukoera aretuse entusiastid küüditati Siberisse nagu tuhandeid teisedki, sh professor Saral ja Villemi talu peremees Ottas. Kuuldavasti hävines sõjas ka lambakasvatajate seltsi hoone koos kõigega, mis seal sees oli. Sõjas hävis ka Põllutöökoja hoone Tallinnas Pikal tänaval…

Detail talukoerast fotol "Lehmalüps Järvamaal Rõhul ja talukoer". Fotograaf: teadmata / Allikas: Ülle Kutti, Vanadpildid.net
Detail talukoerast fotol “Lehmalüps Järvamaal Rõhul ja talukoer”.
Fotograaf: teadmata / Allikas: Ülle Kutti, Vanadpildid.net

Aga tagasi 1936. aasta lõppu. Professor Karl Saral võttis talukoera teema taas üles ning avaldas Postimehes järjestikku mitu põhjalikku artiklit. Ta muretses, et Kennelklubi tegeleb jõudsalt jahikoerte aretusega, kuid võiks ka talukoerte ehk talude valvekoerte aretusega tegelema hakata. Sarali arvates võiks see talukoer olla väikest kasvu ja tema peamiseks ülesandeks oleks „ägeda haukumisega kodurahvale teatada võõra ilmumisest“ ning ta võiks aidata ka loomi karjatada. Saral nimetas neid keskmisi pikakarvalisi rõngas sabaga talukoeri tüüpilisteks põhjamaisteks “spitsi-laika” tõuks, mis Eestis säilinud oli.

Saral on oma järgmises artiklis tüüpilise talukoera ka üles joonistanud, kuna pilte tal polevat võtta. Jooniste järgi on see “spits-laika” karvane, väike ja meenutab rohkem suuremat spitsi, mitte laikat. Edasi kirjeldas ta 18. detsembri Postimehes põhjalikult talukoera aretamise protsessi ennast. Saral kordas, et Kennelklubi võiks selle ülesande endale võtta ning klubi võiksid selles abistada nii kohalikud loomaarstid kui ka asjahuvilised. Ta oli kindel, et iga talupidaja oleks valmis sellise kutsika eest maksma 4-5 krooni. Saral avaldas lootust, et tema mõtted leiavad vastukaja ja „asjaomased talupidajad hakkaksid tõsiselt korraldama ka koerte küsimust, mis mitutpidi põllumajapidamises tulus.“. Miks Eesti Kennelklubi talukoera aretusega kaasa ei läinud, ei suutnud ma tuvastada. Muude tõukoerte aretuse osas tegid nad küll tublit tööd ning korraldasid ka koertenäituseid, kus vähemalt 1930-ndate lõpus olid ikka päris tõupuhtad koerad esitlemisel. 

Leiti ja uuriti 30-t laika-tüüpi talukoera

Eesti Lambakasvatajate Seltsi tunnustus Gabriele Tehverile tema töö eest Eesti koerte tõuaretuse alal 1939. aastal. Allikas: Imbi Tehveri erakogu
Eesti Lambakasvatajate Seltsi tunnustus Gabriele Tehverile tema töö eest Eesti koerte tõuaretuse alal 1939. aastal. Allikas: Imbi Tehveri erakogu

Kaasaegse Eesti Kennelliidu endise liikme Indrek Lundava koostatud materjalide kohaselt (leitavad Wikipeediast) hakkas 1936. aastal Eesti Lambakasvatajate Selts talukoerte kohta andmeid koguma. Eesmärgiks leida siis kohad, kust põllumees saaks soovi korral suguloomi hankida. Uurimisreisi ajal (mille toimumise aja kohta ajakirjandusest infot ei leia, seega võib ka Wikipeedias nimetatud aasta vale olla – toimetus) külastati jäärajaamu ja talusid ning mõõdeti kokku 30 koera.

Selle uurimisretke viis läbi Eestis teise naisena loomaarsti kutse saanud Gabriele Tehver (ringreisi tegi osaliselt kaasa ka instruktor-loomaarst H. Talts). Gabriele Tehveri sulest ilmus hiljem mitmeid asjalikke ja põhjalikke talukoerte aretust puudutavaid artikleid. 1937. aastal ilmus tema sulest raamat “Koer: tõud, pidamine, tervishoid ja haigused”. Lambakasvatajate Selts hindas Gabrile Tehveri panust sedavõrd, et tunnustas teda 1939. aastal talukoerte aretustöö eest 50-kroonise preemiaga. (vt kõrvalolevat pilti ja pilti galeriist) 

“Mõnel pool leidub meil murisid puhttõuna, nagu peab järeldama nende täiesti ühtlasist järglasist.”

1938. aasta kevadel pakkus Gabriele Tehver ajakirjas Põllumajandus ja ajalehes Eesti Talu välja võimaluse aretada hoopis üks universaalne talukoera tõug, kes oleks nii valve- kui ka karjakoeraks, kuna ühe koera pidamine oleks majanduslikult põllumehele otstarbekam. Gabriele Tehveri arvates võinuks universaalse talukoera aretamisel kasutada Ungari karja- ja lambakoeri. Ta rõhutas sarnaselt Karl Saralile, et meil on endil olemas seesama muri-tüüpi talukoer. „Mõnel pool leidub meil murisid puhttõuna, nagu peab järeldama nende täiesti ühtlasist järglasist,“ märkis Tehver ajakirjas Põllumajandus. 

Lugedes neid väljaütlemisi selle tüüpilise  muri-koera kohta tekib mul küsimus, kas meil ikka ka tegelikkuses mingi ajalooline koeratõug siin olemas oli. Või oli see pigem soovunelm leida Eestis Põhjamaade koertega sarnaseid rahvusele omaseid koeratüüpe… Võimalik siiski, et meil oligi oma kindel koeratüüp olemas. Kuigi meie geograafiline asukoht ja ajalugu oma koeratüübi arengut ei soosinud võis selline tüüp tekkida mõnes eraldatud piirkonnas n.ö (pool)loodusliku valiku teel – kutsikaid käidi ju ikka võtmas (ja käiakse siiani) selliselt emaselt koeralt, kes oli oma kasulike oskustega küla peal hästi teada. Vähemalt nii käis talude tarbeloomadega asi minu enda vanavanemate talus, kus nende ülitubli rotipüüdjast emase kassi (vabandan kassi-näite pärast) poegadele olnud lausa järjekord.

Talukoerad said nimeks Muri ja Krants   

29.

Ernst Pöllo ja koer Hirmi Endla järve lähedal 1927. a augustis.
Fotograaf: M.Janowits / Allikas: Marko Mänd, Vanadpildid.net.

aprillil 1938 toimus Põllutöökoja ülesandel Eesti Lambakasvatajate Seltsi nõupidamine, kus leiti, et talukoerte tõuaretus on hädavajalik. Ning talukoerte nimedeks pakutigi välja siis Muri (õuekoerale) ja Krants (karjakoerale). Et teada saada, kui palju selliseid Muriks ja Krantsiks sobivaid aretuskoeri on olemas kavatses selts korraldada nende registreerimise. Ning kui see tehtud oli paan „vere värskendamiseks“ tuua välismaalt teisi koeri – Krantsi aretuseks siis šoti lambakoeri ja Muri jaoks Lapi koeri või kumasse. Ajalehe Maa Hääl järgi oli mai lõpuks otsustatud ka vastavate koerakasvanduste asutamine.

Suvel kutsus Gabriele Tehver ajakirjas Põllumajandus neid, kel muri-tüüpi koeri on või kes nende kohta midagi teavad sellest Lambakasvatajate Seltsile ka teatama. Tehver märkis, et muri-tõugu kutsikate järgi on maal suur nõudmine ning vähesed emased Murid ei jõua kõiki soovijaid oma järglastega varustada. „Siin tahabki E. Lambakasvatajate Selts appi tulla ning meie maatõugu koera sihikindla aretuse päewakorrale wõtta, asutades puhtatõuliste muride kaswanduse,“ kirjutas Gabriele Tehver.

alt tekst
Perekond Krulli friisi kari ja karjakoer Tudrel Viinahansu talus (1934.a).
Fotograaf: M.Öömann / Allikas: Ülo Aas, Vanadpildid.net

Detail pildist Perekond Krulli friisi kari ja karjakoer Tudrel Viinahansu talus (1934.a). Fotograaf: M.Öömann / Allikas: Ülo Aas, Vanadpildid.net

1939. aasta kevadel sündis lõpuks ka talukoerte aretuse eeskiri. 14. märtsil toimus Lammaste Tõuaretuse Komitee koosolek, kus lisaks ränd-sugujäärade muretsemise olulisele teemale arutati ka tähtsat talukoerte küsimust. Komitee leidis, et talukoerte aretust tuleb igati soodustada ja toetada ning kiideti heaks „põllumajanduslikkude tõukoerte aretamise ajutine eeskiri”. Eeskiri vajas veel Põllutöökoja heakskiitu, sest just koja käes oli rahakott. Selle eeskirja järgi nimetatigi kaks talukoeratüüpi Murideks ja Krantsideks ning sätestati nende esialgsed tõukirjeldused ja vastavate kasvanduste reeglistik. Eeskiri ise on täies ulatuses loetav Karl Sarali artiklis „Talukoerte tõuaretus“ Põllutöökoja aastaraamatus 1939/40 (loetav ka ETERA-s, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu e-teadusraamatukogus) ning Wikipeedias.

Kust saaks Muri-kutsikaid

Huvi talukoerte vastu oli ilmselt tõesti suur. Näiteks esitati ajakirjale Põllumajandus oktoobris küsimus, kust neid muri-tüüpi kutsikaid saaks. Ajakiri vastas, et kutsikaid saab osta hr J.Lepikult Peningilt Meieri talust. Samal ajal oli Lammaste Tõuaretuse Komitee aga mures, et karjakoerte küsimus pole leidnud veel tegelikule elule sobivat lahendust. Pakuti välja, et lisaks välismaalt õuekoerte toomisele ja kasvanduste asutamisele oleks vaja: „paarituspunktides isastel koertel lasta vabalt ka praegusi külakoeri paaritada, sest tegelik elu on näidanud, et ka poolverelised inglise colli tüüpi krantsid on juba paremad kui kuri hundikoer.“. 

“Paarituspunktides isastel koertel lasta vabalt ka praegusi külakoeri paaritada, sest tegelik elu on näidanud, et ka poolverelised inglise colli tüüpi krantsid on juba paremad kui kuri hundikoer.” 

Wikipeedia väidab, et Põllutöökoja 1938/39. aasta eelarves oli juba esimene abiraha talukoerte aretuseks eraldatud. Mina Põllutöökoja aastaraamatus äratoodud eelarvest sellist rida küll ei leidnud, kuid ilmselt oli see raha Lambakasvatajate Seltsile eraldud rahade seas. Aasta hiljem läks lõpuks asjaks – 1940. a juunis andis Põllutöökoda välja määruse talukoerte aretuseks. 19. juuni Maa Hääle andmetel oli Eestis selleks hetkeks juba kuus talu, kus tõukoeri aretati: Ottase Villemi talus, J.Hanseni Pärivere talus, Eduard Kellol Jõhvis, H.Reinol Tõdva vallas ja J.Lepikul Peningil. See tähendab siis, et Muride ja Krantside tõuaretus oligi liikuma hakanud ning talunikud olidki just neid aretatud karja- ja õuekoeri muretsema hakanud.

Juunipööre hävitas ka tõupuhta Eesti Talukoera unistuse

“Kariloomad viidi kolhoosi, talupered Siberisse ning kuritegevust, mille kaitseks tublisid õuekoeri vaja olnuks, nõukogude liidus ei ju eksisteerinud…”

Paraku, paar päeva pärast seda rõõmusõnumit toimus juunipööre… Kuu aega hiljem likvideeriti Põllutöökoda koos kõigi selle allasutustega. Pärast sõda talukoeri – karja- ja õuekoeri – ilmselt enam ei vajatud: kariloomad viidi kolhoosi, talupered Siberisse ning kuritegevust, mille kaitseks tublisid õuekoeri vaja olnuks, nõukogude liidus ei ju eksisteerinud… Nii kui eespool sai mainitud küüditati 1941. aastal nii professor Karl Saral kui ka taluperemees Ottas oma perega. Ning need talukoerte aretuse entusiastid, kes alles jäid, need enam põllumehele vajaliku koeratõu aretusega ei tegelenud. Näiteks Gabriele Tehveri tütre Imbi Tehveri sõnul taandus ema pärast sõda künoloogiast. Võib taas vaid oletada, miks…

Talupere koos koeraga pildil Sinine taluvaade.
Fotograaf: teadmata / Allikas: Evi Suitso, Vanadpildid.net

Talukoera ajalugu vajab veel uurimist

Sellest, et talukoer jäigi aretamata on kahju. See säilitanuks seda Eesti maarahvale ja meie aladele omast koera. Tänaseks on Murid ja Krantsid kindlasti täiesti kadunud ning Eesti ei vajagi enam rahvuslikku talukoera tõugu. Sest saadaval on igat sorti omadustega koeratõuge, vastavalt siis inimese vajadustele ja eesmärgile. Ning Muri ja Krants on sünonüümiks kõikidele segaverelistele koertele. 

Ma ei pea talukoera lugu siiski veel lõppenuks. Võimalik, et kellelgi on kodus säilinud vanu dokumente talukoera aretuse kohta (ringreiside tulemused, lepingud Lambakasvatajate Seltsiga jms) ja/või fotosid neist Muridest ja Krantsidest, keda taluinimesed kasvandustest ostsid. Oleks tore, kui talukoera aretuse ajaloo saaks korralikult kirja. On see ju osake noore Eesti Vabariigi ja Eesti Lambakasvatajate Seltsi ning Eesti koeranduse ajaloost, mis vääriks kirja panemist. Seega, kutsun kõiki koerasõpru üles oma vanavanemate fotosid ja dokumente üle vaatama ning sellest mulle teada andma. Võimalik, et vanavanemad või vanavanavanemad on kodus ka rääkinud oma pere koertest ning nende mälestused on peres alles. Nii saaks talukoera aretuse ajaloo korralikult selgeks. 

Merike Kungla, Etnomuri toimetaja


 Kasutatud allikad:

  1. GAE (Georg Milvere (ka Mauer) ), “Vajatakse 100.000 korralikku koera”, Kaja nr 262, 8.11.1933. 
  2. A.L. (Aleksander Laurik) “Koerte tõuparandusega tuleb teha algust”, Kaja nr. 274, 22.11.1933
  3. Postimees nr. 26, 27.01. 1934.
  4. “Kuidas saame häid talukoeri?, Tapa Sõnumed, 23.01.1934, lk 6 
  5. Elips, “Tulevane talu koer.”, Kaja, nr. 126, 1.06.1934.
  6. Hindrey, K.A. „Tulevane talu koer”, Päewaleht, nr. 178, 1.07.1934.
  7. Hindrey, K.A. „Koerataud ja koeratõug.“, Päewaleht 12.06.1934.
  8. “Koerte kohta avaldati dekreet.”, Järva Teataja nr. 68, 12.06.1934.
  9. “Värsket verd lambakasvatusse.”, Päewaleht nr. 282, 13.10.1934.
  10. “Kasvandused talukoerte õpetamiseks”, Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 63, 30.05.1938.
  11. Saral, K. „Talukoertest“. Postimees nr. 328, 4.12.1936.
  12. Saral, K. „Talukoertest“: Postimees nr. 335, 11.12.1936.
  13. Saral, K. „Kuidas aretada “muri” tüüpi talu koera?“: Postimees nr 342, 18.12.1936
  14. “Eesti talukoer”: Wikipeedia 
  15. Tehver, G. “Talukoertest”: Põllumajandus nr 12 VI aastakäik, 30. 03.1938, lk 299-301.
  16. Tehver, G. “Talukoertest”: Eesti Talu: rahvalik põllumajanduse ajakiri, 11.04.1938, lk 95-97.
  17. “„Muri” õue. „Krants” karja.”: Järva Teataja 2.05.1938
  18. Maa Hääl: maarahva ajaleht, 30.05.1938
  19. Tehver, G. “Andmeid puhtatõulistest muridest.”: Põllumajandus nr 22, 15.06.1938.
  20. Põllumajandus nr 11, 22.03.1939, VII aastakäik.
  21. „Talukoertest“, Eesti Talu: rahvalik põllumajanduse ajakiri 2.04.1939, lk 108.
  22. Teade Lammaste Tõuaretuse Komitee koosolekust, Agronoomia nr 5.05.1939 XIX aastakäik, lk 394-395.
  23. Saral, K „Talukoerte tõuaretus“: Põllutöökoja aastaraamat 1939/40.
  24. “Murist” (Küsimused-vastused) Põllumajandus nr 42 25.10.1939 VII aastakäik.
  25. “Õpetatud õue- ja karjakoeri taludele.”: Maa Hääl: maarahva ajaleht nr. 71, 19.06.1940.
  26. “Põllutöökoda likvideeritakse”: Postimees nr. 185, 12.07.1940.