Mis on see, mis paneb koeraomaniku üha uuesti ja uuesti näitustele minema ja korralikus koguses selle peale ka raha kulutama? Etnomuri uuris asja Mardilt ja Siretilt, kes oma uue koera Älliga näitustel käima otsustasid hakata.
Koertenäituste suhtes on vastakaid arvamusi: ühed halvustavad, teised fännavad. Mõned kutsuvad koertenäitusi halvustavalt „missivõistluseks“, teiste jaoks on koeraga näitustel käimine osa aretustööst ning on üks lahe ja hasarti tekitav harrastus. Mida see ju oma olemuselt ongi, koertenäitus tähendab nii kui koeraspordiski osalemine tegutsemist koos oma koeraga. Ning koerad, kel oma välimusest ja karikatest-sertidest on suva, armastavad OMA inimesega koos olemist. Seega on näituseharrastus ka koerale hea.
Koertenäitus tähendab nii kui koeraspordiski osalemine tegutsemist koos oma koeraga.
Koertenäituste harrastust sobib nimetada eksklussiivseks, sest reeglina saavad neil osaleda ainult tõukoerad. Tõsi, siin-seal korraldavad erinevad koerteklubid näitusi, kus saavad osaleda kõik koerad, olenemata tõust. Selliseid näitusi on siiski väga vähe.
Muidugi, koertenäitustel on ka negatiivne külg – ilu nimel koera haigeks (ja koledaks) aretamine. Nii kui on juhtunud mitmete lühikoonulisteks aretatud ja seeläbi hingamisprobleemid külge saanud tõugudega, või siis „jänesteks“ aretatud teenistuskoertega. See on aga teine teema, millest räägin mõni teine kord.
Sõltvus adrenaliinist või uhkus oma koera üle?
Mis see siis on, mis tõukoera omaniku esimest korda näituseringi viib ning sunnib üha uuesti sinna minema? Uurisin asja kahelt koeraomanikult, kes said näituseringis esimest korda käe valgeks alles aasta eest.
Noore ameerika akita Älli (ametliku nimega Allisson) omanikud Siret ja Mart ei oskagi esimese hooga öelda, miks nad näitustel käima hakkasid. Nende sõnul ärgitasid neid head tuttavad, sest koer oli ja on siiani ilus ning uhke olemisega. Ning Mart ja Siret viisidki kutsika juba umbes 5-6 kuu vanusena, prooviks, näitusele. Ja jäidki näitustel käima.
Mardi sõnul on ju ikka tore, kui oma last kiidetakse. Lapseks nimetavad nad muidugi Ällit. „Ent sama mitte võluv on, kui kohtunik annab mitte hea hinnangu,“ märkis Mart. „Eks Älli emme-issi olid üksjagu pabinas, nagu oma laps läheks võistlustele,“ rääkis Mart. „Õnneks soovitati meile tore händler Liisa, kes kutsaga ringis kõik toimingud tegi nagu peab ning me saime parim beebi tiitli,“ meenutab Mart ja lisab kohe juurde, et sel korral neil ameerika akita beebide ringis konkurente polnudki. Mis oligi ju hea, sest esimene kord võiks alati olla positiivne.
Tõesti, nii kui Mart ja Siret avastasid, ei sõltugi kõik ju koera tegelikust ilust ja vastavusest tõustandarditele. Igal kohtunikul on tõust oma nägemus ja nii võib ühel näitusel koer tulla võitjaks ja teisel jääda viimaseks. Ilu on, ka koerte puhul, ikka vaataja ehk kohtuniku silmades. Ning see saab koertenäitustel käijatele väga ruttu selgeks. Seega tuleb olla valmis nii uhketeks karikateks ja sertideks kui ka suurteks pettumusteks.
Olemegi õppinud sellest esimesest aastast, et hindamine on ikka vägagi subjektiivne, ehk – kellele ema, kellele tütar…
„Olemegi õppinud sellest esimesest aastast, et hindamine on ikka vägagi subjektiivne, ehk – kellele ema, kellele tütar…,“ tõdeb Mart. „Nii võib isegi ühel nädalavahetusel, kahel erineval päeval ja erinevalt kohtunikult saada kaks väga erinevat hinnangut. Näiteks saime ühel päeval sertifikaadi, teisel päeval ütles kohtunik, et see kutsa ei kõlba kuskile…“.
Üks asi on koera välimik, mida näitustel hinnatakse. Välimik, kehaehitus ja värv peab vastama tõustandardile. Teine asi, mida samuti hinnatakse, on see, kuidas koera esitletakse. Ehk siis, sul peab olema nn händler, kes koeraga ringis jookseb ja teda kohtunikule esitleb. Muidugi, sa võid koera esitlemise ka ise selgeks õppida, aga see võtab aega. Älli omanikud nendivadki, et kuigi neil on aastaga koertenäitustelt saadud pisut kogemust, ise nad koeraga ringi ei lähe. „Ehkki teame nüüd natuke enam, mida üks koertenäitus ja näitamine endast kujutab ning nõuab, siis ometigi ei lähe me ise ringi. See tundub tõsine katsumus olevat, kus on vaja kogemusi ja teadmisi,“ ütles Mart. „Pabistame ikka samamoodi ja meie kutsat esitleb nüüd Ivi Triin.“
Ka näitusekoer peab olema koolitatud!
Mart lisab, et näitusele minekuks on koera vaja ka koolitada. See pole jalutuskäik rannal või koerteplatsil. Koer peab suutma jääda rahulikuks kümnete võõraste koerte ja inimeste seas. Harjuma näitusehäältega (haukumised, näituspasunate hääled, hüüdmised jne), mida kodus ja jalutuskäikudel ei kuule. Muidugi peab koer olema ka sotsialiseeritud, st ta ei tohi olla agressiivne ei inimeste ega koerte vastu. Selles osas ei tehta näitustel allahindlust kellelegi, isegi mitte võitluskoerteks aretatud loomadele. Nii kui seda Älli tõug on.
Mardi sõnul ongi naljakas, et kui nad jalutavad, siis inimesed kipuvad neist kaarega mööduma. Sest ameerika akita näib kuri. „Mis on mõistetav, sest tegu on ikkagi keskmiselt suure koeraga ja tema must nägu on tõesti mõne nurga alt õige kuri,“ naerab Mart. Ta lisab, et Älli on väga-väga inimsõbralik, isegi võõraste inimeste suhtes. Ning koolitatud koerana jääb rahulikuks ka tema peale lõrisevate külakoerte suhtes. „Vahel mõni kutsa ikka tikub väga kõva häält tegema, mille peale võib Älli küll seisma jääda ja uudistada, et mis sa seal karjud, kuid siis jätkab ükskõikselt teed,“ ütleb Mart.
Aga ikka nii, et koolitus oleks kutsale jõukohane, vastavalt tema vanusele, arengule, võimekusele, tõule jne.
Mart lisab, et koera peab nagunii koolitama ja seda ennekõike igapäevaseks eluks ja toimetusteks. „Seda olenemata kutsa suurusest, tõust, olgu kas või la’kranz,“ märgib Mart. „Seejuures tuleb teada, et koolitada tuleb ennekõike iseennast, oma pere ja lähedasi, kes kutsaga koos on ja temaga tegelevad. Meie inimesena peame minema kutsade maailma, sest koera ei saa tuua inimeste maailma, st arusaamade mõistmisele.“ Mart soovitab koera koolitamist alustada kohe, esimesest päevast peale. „Aga ikka nii, et koolitus oleks kutsale jõukohane, vastavalt tema vanusele, arengule, võimekusele, tõule jne.“
Ameerika akita on teatavasti isepäine loom. Mardi sõnul on nende Älli siiski väga kergelt koolitatav, kui teada tõu iseloomu – õpib kiirelt, kuid sama kiirelt hakkab akital ka igav. „Ehk siis tuleb kogu aeg hoida õppimine koera jaoks huvitavana, uuena ning maiused…“ räägib Mart Älli koolitamisest, „No neid peab varuma vähemalt kolm-neli eri sorti, et tunnise trenni jagu motivatsiooni kõrgel hoida.“
Leida tuleb ka õige näitusekoolitaja
Näitusekoolitust on vaja ka selleks, et koer saaks aru, mida temalt ringis nõutakse. Ning kõige targem on leida endale õige koolitaja. Nagu ikka. Mart soovitab koerakoolitajat valides hoolikalt tausta uurida. „Tänapäeval pakutavad koolitused, koolitajad ja tingimused on väga erinevad. Mitmel pool küll kenad reklaamid, kuid peaasjalikult on see inimeste kokkusaamine, kus peetakse mokalaata…,“ nendib Mart ja lisab, et nende pere vaieldamatu lemmik, keda nad soovitada julgevad, on Piret Kannike. „Tema koolitused baseeruvad sügavatel teadmistel, kogemustel ja oskustel neid edasi anda.“
Käige hoolega koolis, harjutage, küllap tasapisi saate aru, kuhu suunas, mis tegevusi teie kutsa kõige paremini teeb.
Mart lisab, et valides tuleks eelistada koolitajat, kelle trennides on korraga väiksem seltskond ehk vähem koeri ja inimesi ning piisavalt ruumi. Ning neile, kes veel ei tea, mida koos koeraga teha võiks, soovitab ta kõigepealt tutvuda oma koera tõu omadustega. „Muidugi, kui on puhastverd la’kranz, siis on keeruline hinnata, mis ta geenidega kaasa on saanud. Kui aga koera vanemad on teada, siis midagi ikka saab ennustada. Käige hoolega koolis, harjutage, küllap tasapisi saate aru, kuhu suunas, mis tegevusi teie kutsa kõige paremini teeb,“ soovitab Mart.
Mida aga koer Älli näitustel käimisest arvab?
Mart on sellestki oma koeraga „rääkinud“: „Älli on iseloomult kindlameelne, julge ja ega ta lase eriti häirida kogu sellest nelja- ja kahejalgsete kambast, kes kitsastes näitustetingimustes enamasti talle vägagi lähedale trügivad.“ Mart lisab, et Älli on paras memmekas. Mida vanemaks saab, seda suurem. „Eriti nüüd, suuremaks kasvades tekib tal vahest isu hoopis meie juurde tulla musitama, selle asemel, et ringis sörkides punkte saada…“.
Kuidas siis näituseharrastusega algust teha
Alustada tasuks sellest, et käid ja vaatad mõnda näitust. Eestis toimuvad näitused leiad Eesti Kennelliidu kodulehelt. Üle tasuks lugeda ka oma koeratõu standardid, kus kirjas konkreetse tõug iseloomustus: välimus, iseloom, aretuseesmärgid. Pea ka oma kutsika kasvatajaga nõu.
Youtube näitusevideode vaatamine ei tee samuti halba, saad neist väikese ettekujutuse, kuidas vastavat koeratõugu näituseringis esitletakse. Edasi tuleks tegeleda koera sotsialiseerimise ja kuulekusega ning leida endale koolitaja, kes oskab koeri näitusteks ette valmistada.
Oma rahakoti suurus tuleb ka üle vaadata, sest näituseharrastus on kulukas. Esiteks siis need koolitused, teiseks tuleb koer enne näituseringi lille lüüa ehk siis tema kasukas särama lüüa ning mõne tõu puhul ei pääse ka groomeri ehk koertejuuksuri külastusest. Kolmandaks kulub raha ka näituserihmadele, maiustele, kammidele/kraasidele jms. Ning muidugi on igal näitusel oma osalustasu. Lisaks siis kokkulepped händleriga, kes koera esitleb ning reisikulud näitustele sõitmiseks ja vahel ka ööbimisteks näituselinnades, sest mõnikord on näitused mitmepäevased.
