Hüpokoer Krissu päästis oma pere lapse elu!

Welshi springerspanjel Krissu päästis pühapäeval oma diabeetikust pereliikme Oskari elu. Eriväljaõppe saanud diabeedi abikoer tõstis häiret, kui üksi kodumetsas olnud laps veresuhkru ohtliku langemise tõttu oimetuks muutus. Tänu koera haukumisele said lapse vanemad kiiresti jaole ning poiss turgutati üles. Lapsega on kõik korras. Tänu koerale. 

Piia Vaher, Krissu omanik ja Oskari ema, jagas oma lugu avalikult, sest leiab, et mida rohkem rääkida hüpokoertest, seda rohkem mõistetakse nende vajalikkusest.

„Meie Krissu on päriselt ka elupäästja! Pühapäeval maal olles läksime koos Oskariga meie enda maakodu “tagaaeda” ehk siis metsa. See mets on meie krundi osa, käime seal iga päev,“ kirjeldas Piia juhtunut Eesti hüpokoerte Facebooki lehel. Tema sõnul olid metsas lisaks hüpokoer Krissule ja Piia tütre kuldne retriiver Luna.

„Hulkusime seal vähe ja mina läksin majajuurde tagasi. Oskar jäi koertega veel metsa. Kõik oli OK, Oskari veri oli isegi sutsu kõrge, oli 10,“ jätkas Piia. „Aga hulkumiseks metsas parasjagu. Oskari isa sealsamas metsa-kodu piiril tegeles puude saagimisega. Umbes 15-20 minuti pärast hakkas metsast kostma intensiivset koera haukumist, Luna oli paar korda käinud isa juures jooksuga ja jälle tagasi metsa jooksnud ja Krissu muudkui haukus,“ rääkis Piia, kuidas koerad neile lapse seisundist teada andsid.

Piia sõnul läks lapse ise lõpuks vaatama, mis toimub. Metsas olnud Oskar hüüdmistele ei vastanud ja see tekitas kahtlust. „Ja oligi jama majas: Oskar oli pikali puu all, väga halb olla, Krissu istus tema juures, muudkui teda lakkudes, togides ja haukudes. Püüdis teda ärkvel hoida,“ rääkis Piia. „Teine koer sai aru, et on abi vaja ja tuligi seda otsima. Isa tassis lapse tuppa, andsime ruttu mett ja hakkas toibuma, veri oli 4 ja 3 noolt näitasid otse alla. Kommi võtsime küll kaasa metsa minnes, aga ma panin selle enda taskusse. Koerad said hüpersuper preemiat. Ja valvasid veel mingit aega mõlemad diivani ees. Siis, kui olukord oli kontrolli all, kippusid koerad uuesti õue. Lõpp hea, kõik hea…,” tõdes lapse ema.

Piia ütles Etnomurile, et Krissu sai oma hüpokoera vesti kätte alles sügisel. Hüpokoer ehk diabeedi abikoer on välja õpetatud hindama lõhna järgi oma peremehe madala veresuhkru taset ning inimesele siis sellest ka teada andma. Hüpokoer oskab tuua omanikule ka vajaliku toidu või joogi veresuhkru tõstmiseks või oskab alarmeerida kaasinimesi sellest, et tema peremehel on tekkinud elule ja tervisele ohtlik seis.

Ma isegi ei julge mõelda, mis oleks juhtunud, kui koera ei oleks olnud.

Piia lisas, et Krissu on õpetatud ka alati lapse juurde jääma, isegi juhul, kui laps koera ära ajab. „Ta on õpetatud jääma lapse juurde ka siis, kui ta teda ära ajab. Ja ta jäi. Oskar ajas teda ära, käskis tal lõpetada segamine,“ rääkis Piia. „Ma isegi ei julge mõelda, mis oleks juhtunud, kui koera ei oleks olnud. Oskar käib alati metsas, kui ta maal on. Mets on meil maja juures, krundi sees. Alati käib ta koos koeraga. See, et veresuhkur nii järsku langes ja et ei olnud kommi taskus juhtus esimest korda. Loodan, et ka viimast,“ lisab Piia.

Hüpokoera koolitamine on kallis lõbu, mida riik otseselt ei toeta, kuigi hüpokoer võibki päästa oma omaniku elu. Krissu koolitamine maksis ca 1500 eurot ja Piiat toetas selle maksmisel Lyons klubi Viljandi Ellipsi naised.

Hüpokoertest ja nende koolitamise kohta saad rohkem infot Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu veebilehelt.