Kui inimene on metsa kadunud, siis kutsub politsei otsingutele appi ka vabatahtlikud päästekoerad koos oma koerajuhtidega. Vabatahtlikuks olemine tähendab siis, et esitaks oled sa oma koera päästekoeraks koolitanud, teiseks oled ise ka päästekoolituse läbinud ja kolmandaks oled sa valmis igal ajal, iga ilmaga kutse peale kadunud inimese otsingutele appi minema.
Igal aastal saab politsei tuhandeid teateid kadunud inimeste kohta. Osa neist teadetest puudutab metsa marjule-seenile või muidu uitama läinud inimesi, kes on ära eksinud. Neist enamiku suudab politsei tänu mobiiltelefonidele koju juhatada. Teisi, kes on oma telefoni koju jätnud, tuleb sõna otseses mõttes otsima minna. Ning aeg-ajalt kutsutakse kadunud inimeste otsingutele appi ka vabatahtlikud – päästekoerad ja nende juhid.
Politsei- ja piirivalveamet (PPA) kaasab vajadusel oma teenistuskoerte kõrval teisi otsingukoeri vabatahtlike reservpäästerühmade kaudu. Lisaks on politseil mitmete pääste- ja otsingukoeri koondavate MTÜ-de kontaktid, keda kaasata.
Eestis tegutseb kolm suuremat mittetulundusühingut, kelle koosseisus tegutsevad ka otsingukoerad: MTÜ Vabatahtlik Reservpäästerühm (RPR), Lääne-Eesti Vabatahtlike Reservpäästerühm (LE-RPR) Läänemaal ja Eesti Päästekoerte Ühing.
Näiteks käisid MTÜ Vabatahtlik Reservpäästerühm (RPR) otsingukoerad mullu maastikuotsingu väljakutsetel kümnel korral, rääkis RPR juhatuse liige, koerajuht ning koerte koolitaja Ene Sikk. RPR tegutseb peamiselt Põhja-Eestis.
„Olgugi, et otsingu- või jäljekoeri on võimalik nende kodukohast olenemata kutsuda igasse Eestimaa nurka, kaasatakse võimalusel ikkagi need koerad, kes on otsingukohale lähemal,“ ütles PPA politseikapten Andres Kirsing. „Põhjusel, et looma liigpika sõiduga mitte väsitada ning säästa tema energiat otsingutele,“ lisas politsei esindaja.
Kui su lähedane on kadunud, siis helista 112
Siinkohal tuleb rõhutada, et vabatahtlik reservpäästerühm reageerib ainult politsei- ja piirivalveametist ning päästeametist tulnud väljakutsetele. Eraisiku väljakutsele otsingukoerte juhid ei reageeri. RPR-i kaasamiseks tuleb alustuseks ikka teavitada politseid ja helistada hädaabinumbrile 112.
Mis saab edasi? Kas politsei kutsub kohe otsingukoerad appi? Ei, ei kutsu. Otsuse, kas kaasata vabatahtlikke ja koer teeb politsei. „Otsingutesse kaasamise ja aktiivse otsingu aja ning kaasatava ressursi mahu üle otsutab politsei, kes ka vastutab,“ selgitas Ene Sikk, miks inimeste endi appikutse peale välja ei minda.
Esiteks saab politsei umbes pooltel kordadel abivajaja telefoni teel metsast kätte ja koju juhatatud, ütles Lääne-Eesti vabatahtlike reservpäästerühma koerajuht Viire Hints. Teiseks, umbes 25-protsendil juhtudest minnakse kohale ja saadakse patrulliva meeskonnaga ise hakkama. Kolmandaks, ainult 25-protsenti kadumistest on sellised, kus vajatakse lisaabi. „Seega, mõnusalt vähe vajatakse meid appi. Nii ongi õige, eksimine on üks hirmus asi,“ ütles Viire Etnomurile.
Viire Hints selgitas, kuidas Läänemaal appiminek käib. Lääne-Eesti vabatahtlike eestvedajaks ja ühendusisikuks on kohaliku ajalehe tekstimeister Kaire Reiljan ning kui on abi vaja, siis koordineerib just tema väljakutsetele minemist. „Kui on probleem, siis võetakse temaga ühendust ja sealt edasi liigub info rühma liikmeteni. Näiteks, kui on vaja ahelikku ja koeri, siis suuremale seltskonnale. Kui ainult koera, siis kindlale koerajuhile jne,“ rääkis Viire. Ta lisas, et kuna nad on vabatahtlikud, siis appi minemisel vaatab igaüks ikka selle järgi, kas saab ja millal saab appi minna. Ning mõnikord vastatakse appikutsele ka eitavalt. „Ei öeldakse valdavalt kaalutletult, sest tavaliselt tunneme ennast siis sisemiselt halvasti,“ lisas Viire.
„Näiteks novembri lõpus helises kell 22:45 mul telefon ja politsei küsis abi avariilise auto juurest lahkunud inimese otsimiseks,“ jutustas Viire. „Loomulikult kaasatakse meid alles siis, kui politseil oma jõududest jääb väheks. Nii oli ka tookord. Koerajuhist politseinik oli just sellel päeval lõpetanud töö ja puhkas kodus Pärnumaal ning mind oli kiirem appi kutsuda. Kui olime tunni ajaga esimese ala läbi kamminud, siis saabus teade, et otsitav oli jalutanud lähimasse asustatud punkti ja pugenud majanurka magama. Pärnust teel olev politseinik pöördus koju tagasi ja mina lõpetasin töö. Politsei tänas mind ja elu läks edasi.“
Miks politsei koerte abi vajab?
Reservpäästerühm selgitab oma kodulehel, et otsingutele kaasatakse päästekoerad, kuna koer suudab avastada inimese lõhna 150-200 meetri kauguselt. Ning on võimeline kontrollima alasid, mis on raskesti ligipääsetavad ning suudab suure maa-ala läbi otsida lühikese ajaga.
Lisaks, koerad töötavad tõhusalt ka ööpimeduses, kuna vaid inimressurssi kasutades tuleb otsingud pimeduse saabudes katkestada. Suureks eeliseks koerte puhul on ka see, et koer teatab ka sellisest inimesest, kes ise endast märku anda ei saa või varjab end otsijate eest, selgitab RPR.
Elava inimese leidmiseks kasutab koer inimesest eralduvat lõhnajälge, mida järgides jõuab koer inimesele võimalikult lähedale ning teatab koerajuhule oma leiust. Leitud inimesest teatab koer kas haukumisega, spetsiaalse rulli toomisega koerajuhile või mõnel muul viisil.
Kahte tüüpi otsingukoerad
Andres Kirsingu sõnul on iga otsing erinev ning politsei mõtleb põhjalikult läbi, milline taktika ja abivahendid kõige parema tulemuse võiksid anda. „Näiteks on koeral raske töötada tiheasustatud piirkonnas, kus on palju segavaid lõhnu ja jälgi,“ ütles Kirsing. „Samamoodi väheneb koera töö kasutegur juhul, kui metsasihis, kuhu inimene võis kaduda, liigub kõrvalisi isikuid või ka otsijaid, kes oma jälgede ja lõhnadega selle ala otsingukoera jaoks ära rikuvad.“
Näiteks on koeral raske töötada tiheasustatud piirkonnas, kus on palju segavaid lõhnu ja jälgi.
Kadunud inimeste otsingutel töötavad peamiselt kaht tüüpi koerad, jälje- ja otsingukoerad. Mõnedel juhtudel kaasab politsei otsingutesse ka nn laibakoeri – koeri, kes ongi koolitatud surnukehi otsima.
Jäljekoera kasutatakse juhul, kui on teada kadunud inimese viimane nägemiskoht ehk koerale on võimalik kätte juhatada kadunud inimeste jälg. „Koer saab sellisel juhul võtta jälje üles ning tuvastada inimese liikumisteekonna pikki jäljerada,“ rääkis Kirsing. „Eeldus on, et sel maastikul ei ole kõrvalised isikud liikunud ehk otsitava inimese jälge rikkunud. Samuti on eeldus, et inimese kadumisest ei ole väga palju aega möödas, sest muidu on jälg ehk lõhn juba hajunud.“
Lääne-Eesti RPR vabatahtlikul koerajuhil Merike Võsul on kodus just selline jäljekoer, kellega on politseil ka abiks käidud. „Rohukülas mere ääres oli kalamees kaduma läinud,“ meenutas Merike üht juhtumit, kus jäljekoera vaja läks. „Politseikoer otsis, kuid ei leidnud, väsis ning siis kutsuti meid. Leidsime mere äärest küll mütsi, aga mitte inimest. Kahjuks olid inimesed ala läbi tampinud ja see segas jäljeajamist.“
Otsingukoera saab kasutada ka juhul, kui inimese kadumisest on pikem aeg möödas.
Otsingukoera kasutatakse juhul, kui kindlat jäljekohta ei ole, ent on teada umbkaudne ala maastikul, kus ta olla võiks. Maastikule saadetud otsingukoer otsib sellest alast õhust iga elava inimese lõhna. „Eeldus on jällegi, et samal ajal ei ole ses sektoris kõrvalisi isikuid,“ selgitas Kirsing. „Otsingukoera saab kasutada ka juhul, kui inimese kadumisest on pikem aeg möödas.“
Kirsing meenutas ka üht paari aasta tagust õnneliku lõpuga juhtumit, kus just vabatahtlik päästekoer Nõva kandis metsa eksinud 66-aastase naise leidis. „Kui politsei pikalt väldanud otsingute käigus värsked jalajäljed leidis, saadetigi jäljele vabatahtlike otsingukoer, kes mõne tunni möödudes abivajava ka elusalt leidis,“ kirjeldas Kirsing seda 2016. aasta septembris juhtunud lugu.
16 tundi metsas ekselnud naise leidsid Lääne reservpäästerühma liikmed Reelika Kaasik koos otsingukoera Sofiga (pildil) ning Merike Võsuga, kes oli sel korral kaardilugejaks. Otsingukoertega minnaksegi tavaliselt metsa kahekaupa. Üks vabatahtlik on koos koeraga ja teine kaardulugejaks. Kui teist abilist pole hetkel käepärast, siis läheb vabatahtlikega kaasa politseinik. „Üksi me metsa ei lähe,“ rõhutas Merike.
Reelika Kaasik lisas, et see memm oli esimene inimene, kelle tema koer Sofi leidis. „Meile anti töölt 1. september vabaks, et saaksin lapse kooli viia. Saatsin lapse kooli ja mõtlesin veel, et käin koeraga metsas – las lippab vabal päeval ja siis tuli väljakutse… Selliselt siis läks selle aasta koolialguse esimene päev.“
Reelika meenutas veel, et ka tõsistel päästeotsingutel võib pisut nalja saada. „Meile on alati õpetatud, et kui otsingule lähed, siis tuleb vett ja ja midagi söödavat kaasa võtta, midagi sellist, mis annab energiat,“ rääkis Reelika. „Mul oli paar šokolaadi ja pähkleid kaasas. Mina ei saanud sellest midagi, sest memmel oli kõht nii tühi ja ta sõi järjest kõik ära.“
Kuidas päästekoera juhiks saadakse?
Andres Kirsingu sõnul on jälje- ja otsingukoera treenimine tasemele, kus tema töö ka keerulisemates oludes ja stressirikkamas keskkonnas tulemust võiks anda, raske ja aeganõudev töö. „Seda tänuväärsem on nende vabatahtlike koerajuhtide panus ja pühendumus nii oma koera väljaõpetamisel kui ka otsingutel osalemisel,“ lisas politsei esindaja.
Seda tänuväärsem on nende vabatahtlike koerajuhtide panus ja pühendumus nii oma koera väljaõpetamisel kui ka otsingutel osalemisel.
Vabatahtlikud päästjad ja otsingukoerad teevad seda tööd tasuta. Merikese sõnul on nende “palgaks” inimeste tänu. Ta rääkis loo ühest 2018. aasta kevadisest otsingust Saaremaal. Merike oli seal abiks koos kõigi oma kolme päästekoeraga. Toona oli kadunud pereisa Olev, keda kahjuks ei leitudki. „Jäime pärast otsinguid praamist maha, aga meile leiti öömaja ning toideti koeri ja meid endid ka,“ meenutas Merike. Ta on siiani üllatunud, kui hoolivad saarlased olid, kuigi neil endil oli suur mure kaelas. „Seal olid nii toredad inimesed. Ise olid nad murest murtud, aga muretsesid ja hoolitsesid ka meie eest,“ rääkis Merike.
Kuidas alustada? Viire sõnul tuleb alustuseks lihtsalt trenni tulla ja kaasa lüüa. „Trenn on hüppelaud päästekoerajuhiks saamisel. Treeningute käigus kasvab inimese teadlikkus enda ja oma koera võimetest, võimalustest, tahtmistest ja soovidest,“ selgitas Viire lisades, et trennis on tore.
Treeningute käigus kasvab inimese teadlikkus enda ja oma koera võimetest, võimalustest, tahtmistest ja soovidest.
Arvestada tuleb siiski, et päästekoera koolitus ei tähenda ainult lõbusat jalutuskäiku metsas ja vahvat seltskonda. Koer peab olema läbinud ka kuulekuskoolituse ning teda tuleb jäljeajamiseks treenida. Ning koerajuht peab läbima erikoolituse ning olema füüsiliselt vastupidav, sest päästjast ei tohi saada päästetavat.
Lisaks, ehtsatele otsingutele jõudmiseks tuleb kaua õppida. Otsingutele saavad appi minna ainult need koeratiimid (koer + koerajuht), kel on läbitud vastav päästekoolitus ja saadud IPO-R testi A tulemus (IPO-R – päästekoerte koolitusalad). Ning seda tulemust tuleb uuendada iga kahe aasta järel. „Kui koeral puudub kehtiv IPO-R tulemus, siis saab koerajuht osaleda otsingutel orienteerujana teisele koerajuhile,“ lisas Ene Sikk.
Milline koer päästekoeraks sobib?
Päästekoerana sobib töötama enesekindel koer, kes on terve ja heas füüsilises vormis, kes ei ole agressiivne ning on mänguhimuline ja inimesele orienteeritud. Päästekoer ei tohi karta kõrgust, pimedust ega ka erinevaid helisid. Muidu sobib päästekoeraks pea iga keskmist kasvu koer, olenemata siis tõust või tõutusest. Eestis tegutsevad vabatahtlikena peamiselt aga saksa- ja belgia lambakoerad, retriiverid ja spanjelid.
Reservpäästerühm rõhutab oma kodulehel, et kuna otsingul moodustavad päästekoer ja koerajuht meeskonna, siis peab selles tiimis valitsema usalduslik vahekord. Koer peab olema hästi juhitav, eemalduma näidatud suundadesse ja alluma täielikult koerajuhi korraldustele. Koerajuht peab tundma oma koera käitumist ja oskuste taset ning usaldama oma koera.
Kui sul nüüd tekkis huvi, siis Viire Hintsi sõnul on näiteks Lääne-Eesti reservpäästerühma päästekoerte treeningrühmaga oodatud liituma kõik, kelle koer vastab eelnimetud tingimustele. Oodatud on koeraomanikud, kes soovivad oma koera rohkem tundma õppida ja temaga kasulikult aega veeta.
Mitte ainult päästetöö, vaid ka sport
Tõsistele otsingutele kaastakse päästekoeri üsna harva, kuid nad peavad siiski selleks alati valmis olema. Sisuliselt tähendab see, et päästekoeri treenitakse pidevalt. Selleks, et päästekoertel ja nende juhtidel aga ehtsat tööd oodates igav ei hakkaks, on nendega võimalik kaasa lüüa IPO-R võistlusaladel.
IPO-R on rahvusvaheline päästekoerte eksamite eeskiri (Internationale Prüfungsordnung für Rettungshunde). IPO-R koolitus- ja võistlusalad jagunevad maa-ala- ja varinguotsinguteks, jäljetööks ning kuulekuse ja osavuse katseteks. Kõiki neid alasid saab ka Eestis õppida ja harrastada. Lisaks on olemas veel laviini- ja veepääste katsed.
-
- RH-FL ehk päästekoerte maa-ala eksam (Rettungshunde-Flächenprüfung)
Maa-alaotsingu test ehk metsast ja maastikult kadunud inimeste otsimine on pääste- ja otsingukoertele kõige rohkem päriselt tööd pakkuv ala ning seda just marja- ja seenehooajal. Maa-alaotsingu testis peab koer otsima koerajuhi korraldusel etteantud aja jooksul läbi ettenähtud maa-ala, reageerides õhu kaudu levivale lõhnale. Vastavalt raskusastmele tuleb leida kõik peidetud figurandid ehk metsa peitunud abilised.
-
- RH-T ehk päästekoerte varingueksam (Rettungshunde-Trümmerprüfung)
Varinguotsingu all mõeldakse eelkõige otsingut rusudel või varisenud hoones, kus võimalikud ohvrid on mattunud rusude alla ega ole nähtaval. Eestis tuleb tõsiseid varinguõnnetusi õnneks ette väga harva, kuid valmisolek selliseks tegevuseks ja koolituseks on vajalik sellegipoolest.
-
- RH-F ehk päästekoerte jäljeeksam (Rettungshunde-Fährtenprüfung)
Jäljekatse ehk päästejälg on pisut sarnane teenistuskoerte erijäljekatsele. Tegu on väga praktilise koolitusalaga, kuna koertele on nina kasutamine lõhna ajamiseks maad mööda kulgeval jäljel väga loomuomane tegevus. Piisava treenituse ja kogemustepagasi juures suudab koer ajada ka mitme kilomeetri pikkuseid jälgi. Päästejälg võib kulgeda üle erinevate maastikkude, põld võib vahelduda metsaga või soise pinnase, jälg võib minna üle teede ja kraavide.
-
- Kuulekuse/osavuse eksamiala
Kuulekuse ja osavuse test on päästekoerte koolituse lahutamatu osa. Päästekoerte katset sooritades tuleb alati koos põhialaga sooritada ka kuulekuse ja osavuse harjutused, mis näitavad, et koer on koerajuhi poolt juhitav ning suudab koerajuhi kontrolli all töötada, olles sealjuures rõõmsameelne, innukas ja hästi motiveeritud.
Kui tahad aimu saada, mida üks päästekoer peab oskama, siis võid lugeda IPO-R rahvusvahelise päästekoerte eksamite eeskirja. Kui tahad aimu saada, mida kõike päästekoerad tegema ja oskama peavad, võid alati minna nende eksameid ja võistlusi ka vaatama. Eksamite/võistluste toimumisi saad jälgida siin.
KUS PÄÄSTEKOERI TREENIDA SAAB
-
Põhja-Eestis – Eesti Otsingukoerte Klubi juures
-
Läänemaal – Lääne-Eesti reservpäästerühma juures
-
Mujal – Eesti Päästekoerte Ühingu juures
