Enamik meist on hinnatundlikud, seega rõõmuga kasutame võimalust midagi soodsamalt saada. Sageli on see ka mõistlik teguviis. Kas aga alati? Kui rääkida koera, kutsika soetamisest, siis liiga paljud näevad „kalli“ või „odavana“ ainult seda ühekordset kulu, mis tuleb kanda kutsikat ostes. Kui küsitakse 1000 eurot, siis on kallis ning astun edasi. Kui küsitakse 500, siis on odav ja ostan ära.
Inglastel on sügavmõtteline vanasõna: „Ma ei ole nii rikas, et osta odavat asja“. Mida see paradoks tähendab? Lihtsa näitena – kui ostad korralikud saapad näiteks 200 euro eest, siis käid nendega heal juhul kümme aastat. Kui ostad soodsad saapad 50 euro eest, siis pead juba järgmisel aastal uued ostma. Kui kuue-seitsme aasta pärast kokkuvõtteid teed, siis näed, et odavate saabastega käies oled kulutanud oluliselt rohkem, kui oleksid teinud kohe kallid saapad ostes.
Koera ei soeta sa endale üheks hooajaks. Vähemalt ei tee seda ühiskonna vaimselt normaalne enamus.
Koera ei soeta sa endale üheks hooajaks. Vähemalt ei tee seda ühiskonna vaimselt normaalne enamus. Koer jääb sinu kõrvale kümneks, viieteistkümneks, võib-olla rohkemakski aastaks. Mõtleme pisut sellele perioodile, mis algab PÄRAST kutsika ostusumma maksmist. Jätan siinkohal teadlikult kõrvale õnnelikud ja õnnetud erandid ning üksikjuhtumid. Keskendume kallite ja odavate kutsikate teemale nii nagu see on üldreeglina.
“Kalleid” kutsikaid müüvad “ametlikud” kasvatajad
„Kallist“ hinda küsib sinult FCI (Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon – toimetus) kennelnime omav koerakasvataja, kelle kutsikad on alati tõuregistrisse kantud (on paberitega), vaktsineeritud, ussikuuritatud, kiibistatud, veterinaari poolt kontrollitud. Eelkõige – nende kutsikate „tegemiseks“ on läbi viidud põhjalik uuring, et isa ja ema geneetilised omadused ning nende omaduste kombinatsioon annaks võimalikult hea pesakonna. Hea tähendab siin seda, et tõuomadused oleksid võimalikult standardilähedased, et iseloomud oleksid optimaalsed, et mistahes terviseriskid oleksid minimaalsed.
Korralik, vastutustundlik, kogemustega kasvataja ei anna sulle mitte kunagi mingit tervisegarantiid.
Korralik, vastutustundlik, kogemustega kasvataja ei anna sulle mitte kunagi mingit tervisegarantiid. Ta teab, et Emake Loodus võib alati oma vingerpusse teha ning kasvataja saab mängida ainult tõenäosusega. Kuid SEDA garanteerib ta sulle küll, et ta on teinud kõik endast oleneva, et kõikvõimalike tervisesse puutuvate ohtude tõenäosus oleks maksimaalselt tilluke. See omakorda tähendab aga, et maksimaalselt suur on tõenäosus, et SINA ei pea hiljem koera tervise teemadel kulutama pisaraid ega raha.
Korralik kasvataja on enne kõike muud äärmiselt huvitatud, et tema kutsikatel läheks elus hästi. Selle nimel annab ta sulle koos kutsikaga kaasa kõikvõimalikud juhised, mis talle pähe tulevad või mida sina taipad küsida. Ja suurima tõenäosusega käsib ta sul mistahes probleemi või mure korral kohe talle helistada. Ning mis eriti veider – ta võtabki kõik sinu kõned vastu ja nõustab sind nii kaua, kuni oled ise piisavalt pädev oma koeraga kõigiti hakkama saama.
Kutsika üleandmisel allkirjastate te lepingu, kus on fikseeritud muuhulgas ka kasvataja vastutus ja kohustused juhuks, kui koeraga peaks juhtuma midagi, mis oleks olnud kasvataja võimuses ära hoida. Valdav enamik kasvatajaid võimaldab kutsika eest tasuda ka osade kaupa, mis fikseeritakse ka lepingus.
Kutsikas millerdajalt ehk kutsikavabrikandilt
Vaatame pisut, kuidas sujuvad asjad odavat kutsikat ostes. Enamasti ei saa sa mingit dokumenti koera tõulisuse kohta, kuivõrd kutsikas ei ole tõuregistrisse kantud. Selle selgituseks (kui sa küsid) tuuakse erinevaid „loogilisi“ põhjendusi. Siiski jääb fakt faktiks – tõuregistrisse kandmata koer ei ole muu maailma silmis tõukoer. Ja sul jääb üle vaid uskuda müüja kinnitust, et kutsika vanemad tõepoolest olid tõukoerad ja samast tõust ka. Muide, tõukoera kutsika registrisse kandmine (paberite tegemine) on väga odav ja lihtne protseduur, KUI tegemist on ausa tõukoeraga.
Mingit lepingut „odava“ kutsika ostmisel sinuga ei sõlmita, seega mistahes hilisema probleemi puhul puudub sul esiteks juriidiline alus mingit vastutust nõuda. Ja teiseks on see ka puhtpraktiliselt keeruline, kuna tõenäoliselt avastad vajaduse tekkimisel, et müüja telefoninumber ei ole enam kasutusel ja sul ei ole aimugi, kus ta elada võiks.
Kuna puudub dokumenteeritud tõendus kutsika vanemate kohta, siis loomulikult ei saa eeldada ka seda, et need vanemad oleks kokku viidud kõiki jätkusuutliku aretuse reegleid järgides. Mingist geneetilisest sobivusest või terviseuuringutest ei tasu mõeldagi.
Kolme, viie või kaheksa kuu pärast võid avastada, et sinu koer meenutab oma tõugu vaid väga ähmaselt.
Seega. Kolme, viie või kaheksa kuu pärast võid avastada, et sinu koer meenutab oma tõugu vaid väga ähmaselt, lisaks ilmnevad tal tasapisi erinevad tervisemured. Muidugi on ta sulle selleks ajaks juba armsaks saanud ning muidugi lähed sa temaga kliinikusse. Ja maksad. Ja siis maksad veel. Koera viiendal sünnipäeval lööd mõttes kokku tehtud kulutused oma odaval saadud koerale ja tunned vaikset uhkust, et tegelikult on sinu koer mitu korda kallim kui nn kallid koerad.
Kui vaadelda soodsate kutsikate temaatikat koera vaatevinklist, siis avaneb üsna nukker pilt. Kuna selliste kutsikate müüjate ainuke eesmärk on teenida tulu ning kutsikate hind on samas ahvatlevalt odav, siis kasumis püsimiseks on üksainus tee – käive peab olema suur ehk kutsikaid peab olema palju. See tähendab mitmeid pesakondi korraga ning iga emase paaritamist igal jooksuajal. Samuti tuleb kasumi nimel kokku hoida kõiges, milles võimalik – toidu, veterinaarsete protseduuride, sanitaarse puhtuse ja muu arvelt. Reeglina elavad koerad üsna kitsastes oludes, kuna avaramad ruumid eeldaksid lisakulusid.
Kutsikafarmid eksisteerivad ainult tänu “odava” koera otsijatele!
Aeg-ajalt meediasse jõudvad õõvastavad pildid mõnest kutsikafarmist on nö lõpptulemus. Tee selliste jubedusteni algab sellest, kui SINA otsid endale kutsikat ainsa eesmärgiga – et saaks odavalt. Jäledad kutsikafarmid eksisteerivad ainult tänu klientide nõudlusele.
Jäledad kutsikafarmid eksisteerivad ainult tänu klientide nõudlusele.
Enamikel Eesti kennelnimega kasvatajatel on üks pesakond aastas, vähestel kaks, üsna vähestel rohkem. Ühest pesakonnast saadav maksimaalne aastane tulu on nii tilluke, et mingist kasumist on võimatu rääkida. Aastaringsed kulutused jätkusuutlikuks aretuseks on igal juhul suuremad. See peaks ühemõtteliselt ära näitama, et raha ei ole kasvataja jaoks mitte mingi motivaator. Aretustöö innustuseks on armastus oma tõu vastu, eesmärgiks tõu hoidmine ja edasiviimine. Reeglina jätab aretaja igast pesakonnast mõne kutsika endale aretustöö jätkamiseks, seega teeb ta, egoistlikult, kõik endast oleneva, et pesakond kannaks ainult positiivseid omadusi.
Kasvataja/aretaja suurim kapital on tema maine, ta ei riskiks sellega iialgi mingi ühekordse tulu nimel, müües teadlikult haige või muul moel problemaatilise kutsika. Kasvataja allkiri kutsika loovutuslepingul ning kasvataja nimi koera registrikandes tagavad, et kasvataja jääb alatiseks konkreetse koeraga seotuks. Tal puudub võimalus anonüümselt uttu kaduda, kui mingid probleemid peaksid tekkima. Ning ka juba selle pärast annab ta endast parima, et neid probleeme kunagi ei tekikski.
Miller – mis sõna see siis on?
Lihtsustatult ja üldistavalt nimetatakse milleriks inimest, kes kasvatab ja müüb koeri (või muid lemmikloomi) ainult või eelkõige tulu saamiseks. On olemas ka vähesel määral nö häid millereid – need on kasvatajad, kes küll elatuvad kutsikamüügi tuludest, kuid samas teevad pesakondi kõigi reeglite, eeskirjade ja ka südametunnistuse järgi. Üldjuhul tähendab see aastaringset 24/7 pühendumist ja tööd, ilma puhkusteta. Selliseid kasvatajaid on siiski üpris vähe.
Lihtsustatult ja üldistavalt nimetatakse milleriks inimest, kes kasvatab ja müüb koeri (või muid lemmikloomi) ainult või eelkõige tulu saamiseks.
Tavalise milleri puhul ei või kunagi kindel olla kutsikate tõupuhtuses, mingeid registrikandeid (pabereid) ei ole, terviseuuringuid ei tehta, sugupuude uuringuid ei teostata (õde-vend, isa-tütar jms paaritused on tavalised), toidetakse minimaalselt ja kõige odavama toiduga, kutsikaid ei sotsialiseerita, veterinaarseid protseduure teostatakse minimaalselt. Reeglina annab miller kutsika ostjale üle mõnes parklas või bensiinijaamas. Kutsika vanemaid (ka ema) ostjal näha ei õnnestu. Enamasti ei saagi ostja teada, kus miller elab. Lepingut ei sõlmita. Tasuda „odava“ koera eest tuleb kohe täies mahus ning sularahas (et jälge ei jääks).
Millega sa riskid ostes kutsika millerilt
Võtame veelkord kokku need peamised riskid, millega pead arvestama, kui ostad soodsa hinnaga kutsika millerilt.
-
Poole aasta pärast selgub, et koer ei meenuta eriti seda tõugu, mille nime all ta osteti.
-
Suguluspaaritusest tingituna kannab koer endas erinevaid pärilikke probleeme
-
Kutsikal ilmnevad peagi mitmesugused kulukad tervisemured, mis tulenevad kontrollimata vanematest, siseparasiitidest, kahjustavatest tingimustest või muudest müüja tegematajätmistest.
-
Sinu südametunnistusele jäävad kõik need koledused, mida koerad peavad läbi elama, et sul oleks võimalik raha kokku hoida.
Milliste asjaolude korral oleks mõistlik kutsika müüja juurest põgeneda
-
Väidetav tõukoer ei ole kantud tõuregistrisse.
-
Müüja ei ole nõus sõlmima ostu-müügilepingut.
-
Kutsikal puudub mikrokiip. Kutsikale ei ole tehtud esmast vaktsineerimist ja siseparasiitide tõrjet (ning need ei ole kantud koera vetpassi).
-
Kutsikat ei näidata müüja kodus, vaid kusagil neutraalses kohas (parklas, pargis, raudteejaamas jne). Samuti ei näidata kutsika ema.
-
Sa ei tea, kus kutsika müüja elab.
Kui eksisteerib kasvõi mõni neist asjaoludest, siis EI OLE ASI PUHAS! Omaette teema on koerte erinevad „paberid“, aga sellest edaspidi.
