Üks põhjus, oletan, oli selles, et paljudel iseseisvatel Euroopa riikidel olid olemas oma koertõud või olid need aretamisel. Näiteks Soomes toimus alates 19. sajandi lõpust, iseseisvumise järel aktiivne rahvuslike tõukoerte eesmärgipärane aretamine. Ega siis meiegi saanud maha jääda.
Märgin, et ainsa Eesti oma koeratõu – Eesti hagija aretus sai alguse siiski alles sõja järel, kui NSVL Rahvamajanduse ministeerium otsustas, et igal liiduvabariigil peab olema oma koeratõug. Lisaks Eestile hakati toona oma liiduvabariigi tõukoera ehk siis hagijaid aretama ka Leedus ja Lätis.
Tõuke otsida seda tüüpilist Eesti talu koera (mis võib tunduda 21. sajandi pilgu läbi naljakas ja ehk isegi absurdne) andis ilmselt ka asjaolu, et Soome rahvuslikke koeratõugusid aretati just Soomele omastest Karjala ja Lapi jahi- ja karjakoertest.
Soomel on kokku 5 rahvuslikku koeratõugu, kelle sihikindel aretus algas kas 19. sajandi lõpukümnendil, kui Soomes loodi kennelklubi või 20. sajandi sõjaeelsetel kümnendil. Kõik need tõud, õigemini need koeratüübid olid Soomes kasutusel juba sajandeid, mis tähendab, et soomlased ei pidanud leiutama uut „koeratõugu“. (Loe Soome rahvuskoertest allpool.) Erinevalt siis meist, kellel ei olnud ühtegi spetsiifilise otstarbe ja välimusega koeratüüpi.
Miks Eestis OMA tüüpilist koera ei tekkinud?
See on siis küsimus, millele ma otsest vastust ei ole leidnud. Rõhutan ka, et see on minu isiklik järeldus, sest ma ei ole leidnud ühtegi teaduslikku kinnitust, et meil mingi tüüpiline koeratõug siin olemas oli. Saan vaid oletada ja lähtuda loogikast, et põhjus on Eesti ajaloos, sajanditepikkuses orjuses. Soomes nt pole orjust kunagi olnud, karja- ja jahipidamine arenes rahva seas nagu vajadus oli.
Eesti maarahval ei olnud aga sajandeid oma maad, oma karja ja puudus ka õigus mõisniku metsas jahti pidada. Olgu öeldud, et jahipidamisõigust ei olnud väikesel päristalu omanikul oma metsas ka pärast orjuse kaotamist, samuti ei tohtinud karjapoiss mingil perioodil koera ka oma karja valvamiseks appi võtta – metsavaht võis siis selle talukoera lihtsalt maha lasta. Tegelikult oli sakstel „õigus“ maha lasta nii maamehe koeri kui ka kasse (keda mõni saks toiduks tarvitas) millal aga iganes süda lustis. Ja seda ka pärast pärisorjuse kaotamist kuni iseseisvumiseni välja.
Talukoera sai pidada ainsaks ehedaks Eesti rahvale tüüpiliseks koeraks, kes väärinuks rahvuslikuks tõukoeraks aretamist.
Mõisnik ei vajanud aga pärisorjuse ajal karjakoera, tal olid orjadest karjalapsed olemas. Ehk siis ei tekkinud ka mõisade juurde mingeid tüüpilisi karjakoeri. Jahti pidasid saksad väljamaalt toodud ja siin edasi paljundatud jahikoertega. Sestap ei saanudki Eestis loomuliku valiku teel tekkida kohalike olude ja vajadustega kokkusobivaid jahi- ja/või karjakoeri nagu Soomes või mujal maailmas.
Eks maarahvas pidas koeri, nii pärisorjuse ajal kui ka muidugi hiljem. Ning need koerad olid rotihävitajad, valvekoerad, seltsilised ning ilmselt pisut ka jahikoerad, kes aitasid mõisametsast jäneseid ja rebaseid (sala)küttida. Ning neistsamadest koertest arenesidki siis pärisorjuse lõppedes ja päristalude tekkides need tüüpilised talukoerad – Murid ja Krantsid, keda Gabriele Tehver koos mõttekaaslastega 30-ndatel taludest taga otsimas käis.
Nii et küsimusele, miks meil just Muri ja Krantsi aretada taheti võib vastata nii – talukoera sai pidada ainsaks ehedaks Eesti rahvale tüüpiliseks koeraks, kes väärinuks rahvuslikuks tõukoeraks aretamist. Keda saanuks pidada just Eesti aladele omaseks koeratüübiks.
Soome sajanditepikkuse ajalooga koeratõud
Toon siin välja ka Soome rahvuslike koeratõugude aretuse ajaloo. Ehk aitab see info paremini mõista, miks meil 30-ndatel oma Murisid ja Krantse aretada taheti.
Karjala karukoera (Karjalankarhukoira) sihikindel aretus algas 1936. aastal ja tõustandard kehtestati 1945.aastal. Soome Kennelliidu lehe andmetel võis karukoer jõuda Soome kuskil 10. sajandi paiku Uuralitest koos rändavate rahvastega. Ning tegu oli universaalse jahikoeraga, kellega jahiti igasuguseid ulukeid, nii karu kui ka veelinde. Talvesõja käigus hävis see koeratüüp pea täiesti. Jätkusõja ajal toodi aga piirtagusest Karjalast 60 karukoera, kellest siis tänapäevased tõukoerad ka pärinevad.
Ka lapi porokoera (Lapinporokoira) sihikindel aretus algas 30-ndatel (kinnitatud tõustandardini jõuti alles 1966.a). Porokoer pärineb oletavasti eelajaloolistest Skandinaavia põhjaosas elanud koertest. Tõu algupära kohta on palju vaidlusi, kuna lapi porokoer erineb selgelt Soome tavalisest püstkõrvalistest. Esimesed kirjalikud teated põhjapõtru karjatavatest koertest on pärit 16.-17. sajandist.
Soome hagija (Suomenajokoira), aretus algas oluliselt varem, Soome hagija teadlik aretus algas 1889. aastal, kui jahikoerte omanikud moodustasid Soome Kennelklubi. Oma hagija loomine oli vajalik, kuna peamiselt Venemaalt, Rootsist ja Inglismaalt toodud hagijad ei täitnud nõudmisi, mis kohalikel jahimeestel olid. Tõug aretati välja Soome jahimeestele sobilikest olemasolevatest jahikoertest. Nende tänane tõustandard on suuremas osas sama, mis pandi kirja 1932. aastal.
Soome lapikoeral (Suomenlapinkoira) on ühised eellased Soome porokoera ja Rootsi lapikoeraga. Lapikoer põlvnebki Lapi tundrualade pikakarvalistest porokoertest. Tänapäeval on ta peamiselt seltsikoer. Fennoskankandia ja Vene põhjaosa saamid kasutasid lapikoeri karjatamisel ja valvekoertena. Neid oli alguses erinevas suuruses ja värvides, mis vaheldusid piirkonniti. Soome lapikoerte sihikindel aretus algas samuti sajandi alguskümnenditel, kuid eraldi tõuks määratleti ta alles 1966. aastal ja uuendatud tõustandard kinnitati 1975. aastal.
Soome rahvuskoer
Soome püstkõrv (Suomenpystykorva) on ka Soome rahvuskoer ning teda ei ole väidetavalt ristatud ühegi teise tõuga. Soome Kennelliidu väitel on tegu puhta jahikoera tõuga, mis on suhteliselt haruldane. Esimesed kirjalikud ülestähendused püstkõrvast, tumepunasest haukuvast linnukoerast, on pärit 19. algusest. Soome püstkõrva peeti 30-ndatel juba väljakujunenud tõuks, aretus ise algas sarnaselt Soome hagijale 19. sajandi lõpus. 1979. aastal kuulutati Soome püstkõrv Soome rahvuskoeraks ja soomlased ise peavad seda koeratõugu oma rahvusaardeks. Värskeim uudis on, et soomlased on Soome Kennelliidu teatel suutnud praeguste püstkõrvade pedigree (tõutunnistus, kus kirjas koera vanemad ja vanavanemad jne) tuvastada ja kirja panna 19. sajandini välja.
[…] Miks Eestil oli vaja oma koeratõugu? Sest teistel ju oli! […]