Mida koeraga koos lisaks jalutamisele teha saab? Muidugi koerasporti!

1
259
Mida koeraga koos lisaks jalutamisele teha saab? Muidugi koerasporti! / Canva

KOERASPORDIALADE TUTVUSTUS: Mis imeasi see koerasport on, millest aegajalt räägitakse? Lühidalt öeldes, see on koeraga koos mingi kuulekuskoolituse või ka aktiivse liikumisega seotud ala harrastamine, mida õpitakse sulle sarnaste koerahullude seltsis. See on miski, mis tekitab (legaalset) sõltuvust nii sinus kui ka su koeras. Ja see võtab sinult kogu su vaba aja ning sageli ka raha. Kõlab ju hästi, eks?

Koeraspordialasid on välja mõeldud kümneid ning neid leiutatakse üha juurde. Ikka sel põhjusel, et koeraga koos on lahe tegutseda. Ning muidugi on inimesed muutumas üha teadlikumaks, et koer ei ole lihtsalt koer – koer on üks äärmiselt intelligentne olend, kes vajab samasugust koormust ajule ja kehale kui inimenegi. Ning millegi õppimist ja oma omanikuga koos tegutsemist koer naudib. Lisaks traditsioonilistele kuulekusaladele saab koeraga võistelda/harrastada koeratantsu, frisbipüüdmist, võidujookse, võiduujumist, pallide kogumist, rulasõitu jne. Nimekiri on lõputu.

Millist koerasporti aga Eestis saab harrastada? Ja milles ka võistelda?

Teenistus- ja töökoerte spordialad eeldavad teatud tõugu koeri ja meeletut pühendumist. Pildil Etnomuri raudvara Käbi võistlemas. / Foto: Vilve Roosioks, Pixabay

Vastus on, et peaaegu kõiki alasid, välja arvatud võiduujumisi ja kaugushüppeid vette, sest Eesti inimesed ei ole seda ratast veel leiutanud. Eks meil ole sellise ala harrastamiseks suurema osa aastast pisut külm. Vett meil õnneks on ja jäävaba suveaega ka. Võistlusi korraldatakse siiski peamiselt kuulekusaladel ning vähemal määral „lõbusamatel“ aladel.

Koerasport jaguneb Etnomuri hinnangul kolme klassi. Esiteks nö teenistus- ja töökoerte alad, mis nõuavad koeralt ja koeraomanikult teatud füüsilisi- ja iseloomuomadusi. Tavaliselt on neil aladel ka kindel reeglistik nagu nt jalgpallis või lauatennises. Teises klassis on harrastused, mida saab sõna otseses mõttes igaüks, kes tagumiku diivanilt lahti viitsib kangutada, teha. Vaja on vaid koera ja sisemist tungi koerale midagi õpetada ja koeraga koos tegutseda. Kolmandas klassis on spordialad, mis nõuvad suurt füüsilist aktiivsust nii koeralt kui ka koeraomanikult. Selle viimase klassi puhul ei pea koer kuigi õpetatud olema. Oluline on, et koer oleks terve ja suudaks/tahaks palju liikuda.

Kuna koeraspordialasid on palju, siis tutvustab Etnomuri neid klasside kaupa ja täna saad lugeda, mida see kolmas klass endast kujutab ja mis alasid see hõlmab.

Koerakrosse ja veosporti saab harrastada iga energilise ja liikuva koeraga ning seda saab teha nii üksi kui ka kambas. / Foto: Canva

III KLASS – KOERAKROSSID JA KOERAVEDU

Siia alla käivad siis koerte veospordialad, mis jagunevad omakorda talvisteks ja lumevaba aja aladeks. Üks neist on koerakross ehk dog canicross, kus omanik jookseb koos koeraga läbi teatud distantsi.  Seejuures on koer mootoriks – ehk siis veab koer inimest tänu nn kergelt venivale veovööle.

Võistlustasemel on siin kahejalgsed jagatud soo ja vanuse põhjal (täiskasvanud ja lapsed) erinevatesse klassidesse. Koerte sugu, tõug, vanus ja suurus ei ole oluline. Koerakrossi puhul on hea, et ala saab harrastada ka ilma seltskonnata ja võistlemata, sest joosta (ja ennast vedada lasta) saab oma koeraga kus iganes.

Koeri saab rakendada ka jalg- või tõukeratta, käru või siis traditsioonilise koerakelgu või suuskade ette. Põhimõte on sama – koer veab ja sina väntad taga või siis istud-seisad kelgul/suuskadel jne. Kui ratta-suuskade ette saab rakendada iga normaalses pikkuses jalgadega koera (iseküsimus, kas ta tegelikult ka vedada sind jõuab), siis kelgu ja käru ette sobivad ikkagi suuremat sorti ja jõulisemad koerad. Muidugi, eriti hästi sobivad selleks kõik kelgukoerte tõud või neile sarnased loomad.

Eestis korraldavad veospordivõistlusi kelgukoerte klubi Baltosport, EDC koertesprindid ning Eesti Kennelliit. / Foto: Canva

Millised koerad veospordi harrastuseks sobivad? Eelkõige aktiivse loomuga ja kiire liikumisega koerad, kelle kehaehitus lubab neil vabalt liikuda. Kelgukoeri ma juba nimetasin, lisaks neile siis erinevad jahi-, teenistus- ja karjakoeratõud.

Kui iseolemisest ei piisa, siis saab end ja oma koera proovile panna ka võistlustel ning rihtida ka  rahvusvahelisi võistlusi. Eestis korraldavad meil veospordivõistlusi kelgukoerte klubi Baltosport, EDC koertesprindid ning Eesti Kennelliit ja sageli teevad väiksemaid koertekrosse ka erinevad koerteklubid üle Eesti. Kahe esimese võistlused on avatud kõikidele inimestele ja tõugudele, st koera tõul või tõutusel ei ole mingit tähtsust. Ja võistlusi on neil aastas kohe hulgi. Klubis Baltosport saab ka algaja huviline nõu ja abi küsida.

Kenneliidus korraldab võistlusi põhjamaiste kelgukoerte katsete kogu, kuid nende võistlustel/katsetel saab osaleda ainult tõupuhas (st tõuregistrisse kantud) kelgukoer nagu alaska malamuut, grööni koer, kanada eskimo koer jne.

Veospordi harrastamine on pea igaühele taskukohane, erandiks siis kelguvedu (spetskelk on suhteliselt kallis), sest veovööd ei maksa pöörast raha ja kestavad kaua. See on ka äärmiselt tervislik ala, nii sinu kui su koera jaoks – liikumine, värske õhk ning hea tuju.

Etnomuri tutvustab veosporti varsti ka põhjalikumalt. Reedel saad aga lugeda nö esimese klassi ehk teenistus- ja töökoerte spordialadest. Nii et jälgi meid!

JÄTKUB… 🙂

 

 

Loe ka jätkulugu “Koerasport: ühiskonnakõlbulikkus ja kuulekuskoolitus”.

Lisaks traditsioonilistele kuulekusaladele saab koeraga võistelda/harrastada koeratantsu, frisbipüüdmist, võidujookse, võiduujumist, pallide kogumist, rulasõitu jne. / Foto: Canva

1 kommentaar