Maiu Lünekund: kelgukoertel tagumist käiku ei ole!

1
511
Maiu Lünekund on üks kolmest eestlasest, kel on õnnestunud kelgukoertematkast Fjällräven Polar osa saada. / Foto: Kuvatõmmis Maiu Lünekundi vlogivideost

Üks eestlane, kel on õnnestunud osa võtta polaarmatkast kelgukoertega Fjällräven Polar, on Maiu Lünekund. Maiu pääses 2019. aasta matkale, saades enda poolt hääletama 34 098 inimest. Maiu edastas mullu oma häältega tänavust suurimat häälekogujat, Rootsis elavat mongoollast Enkhsaruul Enkhsaikhani.

Polaarmatk Fjällräven Polar, millel Maiu osales, on nelja päeva ja 300 kilomeetri pikkune sõit kelgukoertega põhjapöörijoone taga. Kokku osaleb matkal umbes 200 koolitatud kelgukoera ning 20 inimestest kogu maailmast. Pluss siis giidid. Polaarmatkale pääseb igast maailma regioonist kaks inimest, kes saavad kõige rohkem hääli ning kes žürii arvates matkast osa võtma ka sobivad.

Kelgukoer jookseb edasi ka siis, kui kelk kummuli ja reisija lumes

Igas rakendis oli kokku kuus koera. Siin kaks Maiu rakendi koera – vennad Doppar ja Parras. / Foto: Kuvatõmmis Maiu Lünekundi vlogivideost

Etnomuri palus Maiu Lünekundil meenutada oma arktilist seiklust ja uuris, kuidas matkal see argielu välja nägi. Maiu sõnade, ja ka tema vlogi järgi oli see matk kõike muud, kui talvine turismireis: keegi toitu ette ei kandnud, „voodit“ üles ei teinud ega koristanud sinu järelt. Tegu oli ekstreemse ja väga emotsionaalse seiklusega, mis nõudis osalejatelt vastupidavust, pakase talumist (sh lumes magamist), huumorimeelt ning iseeenda ja oma rakendi koerte eest hoolitsemist.

Kõik algas nagu ikka kogunemisega, kus päev enne matka algust tutvustati koerakelgusõidu põhitõdesid. „Kui järgmisel päeval start oli, siis põhimõtteliselt saime öelda koertele tere, kelgule astuda ning sõitma hakata. Giid koos oma koerarakendiga ees, neli osalejat järgi,“ meenutas Maiu. Koerad teadsid, mida nad tegema peavad, nii et Maiu oli „reisija“, kelle käske koerad suurt ei kuulanud. Eks Alaska ja Siberi huskyd ongi “pisut” isepäised. Enamik polaarmatkal osalenud koeri oli pärit Kenth Fjellborg’si kennelist.

„Kuna kelgukoertele meeldib üksteise järgi sõita, siis meie kui osalejad koertele käsklusi ei jaganud,“ kirjeldas Maiu olukorda. „Sõitsime üksteise järgi ning giid näitas teed. Saime ise reguleerida kelgu kiirust piduritega, mäest üles sõites aitasime koertele kaasa, tõugates jalaga kõrvalt. Kurvides pidime samuti olema aktiivsed ja tasakaalu hoidma, vaatama et kelk ümber ei läheks.“

Iga kord, kui kelgu pisut püsti sain, jalustel libiseb kelk ju hästi edasi, mõtlesid koerad, et „Oh, jätkame jooksmist!

Kui kelk sõidu ajal kummuli läheb tuleb elu eest kinni hoida, et mitte jalameheks jääda – koerad jooksevad edasi nagunii. Pildil Maiu reisikaaslase „õnnetus“. / Foto: Kuvatõmmis Maiu Lünekundi vlogivideost

Maiul „õnnestus“ siiski kohe esimesel päeval kelguga kummuli käia. Ta kaldus rajalt pehmesse lumme ja kelk kukkus ümber. „Sellisel juhul tuleb sul kõvasti kelgust kinni hoida, sest koertel ei ole pausi ega tagurdamise “käiku”. Nemad jooksevad edasi!“ rääkis Maiu ja lisas, „Nii ma siis seal kelgu taga lohisesin kuniks nad seisma jäid. Siis pidin tükk aega jukerdama, et kelgu uuesti püsti ning jala pidurile saaksin. Iga kord, kui kelgu pisut püsti sain, jalustel libiseb kelk ju hästi edasi, mõtlesid koerad, et „Oh, jätkame jooksmist!“ ning mina kukkusin jälle külili.“ Lõpuks õnnestus Maiul muidugi kelk püsti saada, jalg kiirelt pidurile panna ning sõit võis jätkuda.

Maiu matkast, kelgusõidust ning imelisest arktilisest matkast saad eheda pildi Maiu vlogist.

Lugu jätkub video all!

Sõbralikud ja kallistustemaiad kelgukoerad

Maiul tuli koerad kelgusõiduks ise ette valmistada: toita, rakendi ette panna ning muidugi kallistada ja ergutada. / Foto: Kuvatõmmis Maiu Lünekundi vlogivideost

Kõik koerad olid Maiu sõnul eranditult sõbralikud, kuid loomulikult oli igaühel oma iseloom, mis juba esimesel päeval selgeks sai. „Mõni tahtis rohkem paisid ja kallistusi, mõni oli arem. Mõni oli valjuhäälsem, teine jälle vaikne töörügaja,“ meenutas Maiu. Ta lisas, et koerte eest pidid nad alati ise hoolitsema. Laagrisse jõudes võeti oma koerad rakendist lahti ning valmistati ja anti neile ka süüa. Lisaks pandi koertele laagris olles külma kaitseks joped selga. Ning matkajad pidi oma rakendi koerte järelt ka koristama – koerakakat lumele särama ei jäetud! „Hommikul koristasime junnid kokku, valmistasime söögi, panime laagri kokku, koerad rakendisse ning sõitsime edasi,“ kirjeldas Maiu hommikusi ettevalmistusi.

Allolevas vlogis näed koeri, kes Maiu kelgu ees jooksid. Maiu rakendi juhtkoerteks olid Sofia ja nooruke Saga. Lisaks oli rakendis kaks suurt venda Doppar ja Parras ning kallistustemaias Mellis ja häbelik Gaska. Maiu tutvustab oma koeri alloleva vlogi alguses.

Lugu jätkub video all.

Mida kelgukoerad sõid? „Koerad sõid “lihasuppi”, st külmunud lihasegu – nagu hakkliha moodi spetsiaalne koerte toit, mille sulatasime üles soojas vees ning supile lisati natuke krõbinaid,“ rääkis Maiu. Lõuna ajal anti koertele sedasama külmunud liha sektoritena, snäkina.

Kuna koerad tegid terve päeva kõvasti tööd, siis jäid nad pärast õhtusööki kiirelt magama. „Haukuma hakkasid nad alles siis, kui 1) nägid et toit läheneb, 2) kui hakati koeri rakendi ette panema. Siis olid nad elevil ja andsid sellest oma häälega teada. Muul ajal olid nad üllatavalt vaiksed!“ lisas Maiu.

Kelgukoerte toitmist ja muidugi matka ennast saad vaadata sellest vlogist. Koerte toitmist näed umbes üheksandal vlogiminutil.

Lugu jätkub video all

Koertest oli raske lahkuda

Maiu sõnul tekkis tal koertaga kiiresti side, kuna koostöö nendega oli tihe ja nad pidid koerte eest ise hoolitsema. Seetõttu oli ka lahkuminek raske. „Viimasel päeval oli raske neile head aega öelda, poetasin mõnegi pisaragi,“ meenutas Maiu koertest lahkumist. „Iga minu rakendis olnud koer oli minu jaoks kallis, hoolimata nende erinevatest iseloomudest. Eriti südamesse läks see arg koer, kes esimesel päeval minust eemale hoidis, kuid teise päeva õhtuks mind usaldama hakkas ning pai nurus. See oli väga-väga südantsoojendav hetk!“

Iga minu rakendis olnud koer oli minu jaoks kallis, hoolimata nende erinevatest iseloomudest.

Viimane hommik ja hüvastijätt koertega tõi Maiul nii mõnegi pisara silma. / Foto: Kuvatõmmis Maiu Lünekundi vlogivideost

Fjällräven Polarile saab kandideerida igal aastal

Maiu eeskujul üritas viis eestlast ka tänavu Fjällräven Polar kelgukoertematkale pääseda, kuid žürii valis seekord Ida-Põhjamaade (East Nordic) regioonist matkale soomlase. Enim hääli (ja matkale) sai aga eelmisel aastal Maiule häältega kaotanud Enkhsaruul Enkhsaikhan. Viimase järjekindlus uuesti kandideerimisel kinnitab, et visadus viib sihile. Ning õnneks toimub polaarmatk igal aastal ja koerasõbrast seiklejatel avaneb varsti uus võimalus. Ja Maria Huntsaar, üks tänavu polaarmatkale kandideerinud eestlastest, kinnitas Etnomurile, et proovibki uuesti.

Enne Maiut on sellel polaarmatkal osalenud kaks eestlast. 2016. aastal Hans Markus Antson ja 2014. aastal Katrina Sokk. Viimase poolt kutsus hääli andma isegi toonane president Toomas Hendrik Ilves. Olgu öeldud, et matkale pääsemiseks tasub teha pesuehtsat turundustööd nii sotsiaalmeedias kui ka peavoolumeedias. Ning anda oma kandideerimissoovist teada kogu maailmale ja muidugi meediale. Mida rohkem rahvast sinust teab, seda rohkem hääli sa saad ja seda tõenäolisem on arktikamatkale saamine.

Fjällräven Polar on talvise matkavarustusetootja Fjällräveni korraldatav igaaastane 300-kilomeetrine kelgukoeramatk polaarjoone taga Põhja-Rootsis.

Loe ka uudist “5-st eestlasest ei pääsenud ükski kelgukoerte polaarmatkale”.

Neli päeva ja 300 km hiljem – Maiu finiš. / Foto: Kuvatõmmis Maiu Lünekundi vlogivideost

1 kommentaar