Linnakoerad on maakoertest arglikumad

0
780
Väikesed ja linnakoerad on kartlikumad kui suured ja maal elavad. Suur erinevus arglikkuse osas on ka tõugude vahel. Foto: Pixabay

Koera nõrk sotsiaalsus, passiivne eluviis ja linnakeskond ning koerte arglikkus on omavahel seotud, selgub Helsingi ülikoolis läbi viidud uuringust. Kõige aremad on sheltie ehk Shetlandi lambakoer ja hispaania veekoer, pehmekarvaline nisuterjer ja corgi aga ühed julgemad.

Kartlikkus on koertel üks enim levinumaid probleeme. Hirmutunne on iseenesest normaalne ja elutähtis reaktsioon, mis aitab indiviidil ohtlikes olukordades hakkama saada. Hirmust kui käitumishäirest räägitakse siis, kui kartlikkus on ülemäärane ja häirib koera elu. Liigne kartlikkus võib märkimisväärselt kahjustada koera heaolu ning lisaks halvendab see teadaolevalt ka koera ja omaniku suhet.

Kartlikkus jaguneb nö sotsiaalseks ja mitte-sotsiaalseks: esimene tähendab võõraste inimeste kartmist, teine aga hirmu erinevate stiimulite nagu tugevad helid, uued olukorrad ja kõrguste suhtes.

Väiksema aktiivsusega koerad on pelglikumad

Corgi on üks enesekindlamaid ehk julgemaid koeri. Foto: Pixabay

Helsingi ülikoolis kaardistati sotsiaalse hirmu riskifaktorid, kasutades selleks ligi 6000 koera andmeid. Andmed saadi teisest, suuremast, ligi 14 000 koera puudutavast küsitlusest. Uuringus jälgitud koerad olid vanuses kaks kuud kuni 17 aastat. Isaseid ja emaseid oli pea pooleks.

Sotsiaalse kartlikkuse tekke suurimaks mõjutaks oli uuringu järgi puudulik sotsialiseerimine – kutsika mitteharjutamine erinevate olukordade ja ärrititega. Teadlaste hinnangul mõjutas kartlikkuse teket ka koerte elukeskkond, kuna linnakoerad osutusid aremateks kui maakoerad.

„Seda pole koertel varem uuritud. Küll on teada, et inimeste vaimse tervise probleemid on levinud rohkem linnades kui maapiirkondades. Siiski on vaja täiendavaid uuringuid, enne kui saab rohkem rääkida elukeskkonnaga seotud põhjuse-tagajärje seoste kohta,“ ütles Helsingi ülikooli teadlane Jenni Puurunen.

Varasemate uuringutega sarnaselt selgus nüüdki, et sotsiaalne arglikkus on omasem steriliseeritud emastele koertele ja väikesekasvulistele koertele. Kartlikumad olid ka väiksema sotsiaalse kogemusega kutsikad vanuses 7-16 nädalat.

Lisaks soole ja kasvule on arglikkusega seotud aga ka koera aktiivsustase. Koerad, kes said liikuda päevas vähem kui tunni olid rohkem kartlikud kui koerad, kes jalutasid päevas rohkem kui kolm tundi. Lisaks harrastatakse kartlike koertega märgatavalt vähem erinevaid koertealasid. Kas viimane on aga põhjus või tagajärg ei ole Helsingi ülikooli professori Hannes Lohi sõnul selge.

“Varemgi on leitud, et liikumisel ja aktiivsel eluviisil on käitumisele positiivne mõju –  nii koertel kui ka inimestel.”

„Varemgi on leitud, et liikumisel ja aktiivsel eluviisil on käitumisele positiivne mõju –  nii koertel kui ka inimestel. Arglike koerte väiksem aktiivsus võib muidugi olla tingitud ka sellest, et koera stressiminek teatud olukordades võib vähendada omaniku valmisolekut koera sellistesse oludesse viia. Võib-olla ei tegeleta kartlike koertega lihtsalt nii palju,“ ütles Hannes Lohi.

3-14 elunädalatel on kutsika kasvamisel normaalse psüühikaga loomaks määrav tähtsus. Foto: Pixabay

Kutsikaiga on koera sotsiaalseks kasvamisel määrav

Teadlased rõhutasid, et koera sotsialiseerimisel on kõige tähtsam aeg vanuses 3-14 elunädalat, mil koera närvisüsteem areneb. Soomes (ja ka Eestis – toim) lähevad kutsikad reeglina uude koju 7-8 nädalasena ehk siis on esimesed nädalad uues peres kutsika arengu jaoks kõige tähtsamad.

Teadlased märkisid ka, et need kutsikad, kes on kasvataja juures pikemat aega, on tõenäoliselt rohkem arglikud, sest saavad vähem uusi kogemusi kui kutsikad, kes 7-8-nädalasena uude kodusse saavad.

Sheltie ja hispaania veekoerad arglikumad, nisuterjerid julgeimad

Sama uuring näitas ka, et tõugude vahel oli kartlikkuse osas suuri erinevusi. Nii osutusid kõige arglikumateks Shetlandi lambakoer ja hispaania veekoer, samas oli pehmekarvaline nisuterjer üks julgemaid. Ka Cairni terjer ja Walesi corgi (Pembroke) näitasid üles vähest hirmu teiste koerte suhtes. Julgemate koerte rivis olid veel ka saksa lambakoerad, retriiverid ja bullterjerid.

Soome teadlaste uuringu järgi on sheltie ehk Shetlandi lambakoer üks kartlikumaid koeratõuge: Foto: Pixabay

Tõugude osas avastati veel, et mõned tõud kardavad rohkem kas teisi koeri või võõraid inimesi, aga mitte mõlemaid korraga. Näiteks chihuahuad ja borderkollid kartsid rohkem teisi koeri, kuid mitte võõraid inimesi. Seevastu kartsid kääbusšnautserid rohkem võõraid inimesi, kuid ei peljanud koeri.

“Mitmekülgne kutsikate sotsialiseerumine, aktiivne elustiil ja hoolikad aretusvalikud võivad märkimisväärselt vähendada koerte sotsiaalset ärevust.”

„Erinevused tõugude vahel tugevdavad arusaama, et osaliselt mõjutavad geenid arglikkust samamoodi kui paljusid teisi vaimse tervise probleeme. See julgustab meid asja edasi uurima, eriti just pärilikkuse osa. Kokkuvõttes pakub see uuring meile vahendeid parima sõbra heaolu parandamiseks: mitmekülgne kutsikate sotsialiseerumine, aktiivne elustiil ja hoolikad aretusvalikud võivad märkimisväärselt vähendada koerte sotsiaalset ärevust,“ märkis Hannes Lohi.

Antud uurimustöö on osa suuremast akadeemilisest projektist, milles Soome teadlased uurivad koerte käitumuslikku epidemioloogiat, keskkonna- ja geneetilisi tegureid ning ainevahetuse muutusi.

  • Uuringu kokkuvõte avaldati Helsingi Ülikooli veebilehel. Uuring „Inadequate socialisation, inactivity, and urban living environment are associated with social fearfulness in pet dog.“ ise on täismahus loetav veebilehel Nature.com.