Rain Kooli rääkis Vikerraadio päevakommentaaris koerte ja kasside ehk siis lemmikloomade ökoloogilisest jalajäljest. Ajakirjanik tõdes, et kasside ja koerte eemaldamine keskkonna koormamisest on aga endiselt suur tabuteema, hoolimata sellest, et nad tekitavad pelgalt Eestis vähemalt 150 000 tonni süsinikheitmeid aastas.

Olgem ausad – tänapäeval on suurema osa koerte ning kõikide kasside omamine lihtsalt mugavus- või harjumusküsimus, ilma mingi praktilise vajaduseta. Enamikel lemmikloomaomanikel ei ole lemmiklooma pidamisele mingit elulist põhjust – neist saadakse vaid, ütleme ausalt välja, et üsna egoistlikku meelehead,“ on ajakirjaniku seisukoht.

Etnomuri ei vaidlusta koerte tekitava ökojälje suuruse väidet, kuid sama hästi võiks küsida, kui suur on erinevate ja tervislike harrastuste ökojälg? Näiteks igasugune sport? Kas me ikka vajame jalgpalli või pakub seegi paljudele “egoistlikku meelehead“?

Ja kindlasti ei ole me nõus sellega, et koera omamine on „mugavus- või harjumusküsimus, ilma mingi praktilise vajaduseta“. Mugavamaks koeraga kooselu küll ei lähe – koer nõuab märkimisväärselt palju hoolt ja vastutust ning tekitab inimesele juurde korralikul hulgal kohustusi. Tõsi, on inimesi, kes ei peaks kunagi koera võtma: need, kes võtavad koera iluasjaks või keti otsa haukuma ning lasevad mix-lemmikutel ohjeldamatult paljuneda.

Hoolivate lemmikuomanike puhul ongi lemmiku omamine eluliselt vajalik – nad pakuvad meile seltsi ja aitavad toime tulla moodsas maailmas leviva üksinduse, depressiooni ja stressiga. Ning sunnivad meid elama tervislikumalt.

Usaldusväärseid teadusuuringuid, mis väidavad, et koeraomanikud on tervemad, elavad kauem jne on piisavalt. Rääkimata siis teenistus- ja abikoertest, kelleta me samuti hakkama ei saa. Ning teadagi, need töökoerad ei sünni vabrikutes, need tulevad meiesuguste koeraomanike-kasvatajate kodudest…

Mis teie arvate?